1 |
Tema oli see, kes tuli ja vaimustatult teatas, et leidis just nimelt selle, mis neil veel puudub: ebatavalise maja, lausa aarde - see on võimalus, mida juhtub ainult kord elus. Maja nähes oli Alice samuti vaimustatud. Tõsi küll, koht, kus maja asus, oli üsna üksildane: lähima külani oli kaks miili. |
2 |
Ta leidis, et mrs. Goldil polnud mingit põhjust tunda tema ilmumise üle sellist rõõmu, nagu ta laskis välja paista. Nad polnudki ju kuigi head tuttavad. Ja lõpuks, kuigi Poirot oli väikest viisi kehkenpüks, kui asi puutus tema erialasse, oli ta arvamus oma mehelikest võludest märksa tagasihoidlikum. |
3 |
Ent mida ta oli sellega mõelnud? Kas tõesti Londoni allmaaraudtee auku? Või pidi tema sõnu käsitama usulises mõttes? Kui aga tema arvatavaks sihtkohaks pärast seda elu oli põrgu, siis poleks tema slaavlaslik viisakus kindlasti lubanud vihjata, et ka Hercule Poirot ilmtingimata sinna pidanuks jõudma. |
4 |
Nagu ma siiski ette olin näinud, pidi Poirot ses suhtes pettumuse alla neelama. Härra reisibüroos oli rahulik ja sõbralik, kuid teraskõva. Ta oli seisukohal, et piletid kehtivad üksnes terveks ringreisiks. Ta arvas koguni, et tegelikult peaksime maksma eri tasu privileegi eest Charlock Baysse jääda. |
5 |
Ta seisis ja mõtles. Õllekas, mõtles ta. Oh hoidku, õllekas. Ebamääraselt meenus mingi vihastamine, millegi sellise pärast, mis näis tähtis. Ta oli sellest teistele rääkinud, kõnelenud õige pikalt, õigemini kahtles ta: tema selgeim visuaalne mälestis olid klaasistunud pilgud teiste inimeste nägudel. |
6 |
Veel ühe jõnksuga said Ford ja Zaphod ukse lahti. Teisel pool seda oli väike salk üsna inetu väljanägemisega mehi, kelle kohta nad võisid ainult oletada, et need olid Magrathea põhjakiht. Nad polnud mitte ainult ise inetud, vaid varustus, mida nad hoidsid, oli samuti kaugel kenadusest. Nad ründasid. |
7 |
Ühel väljalõikel oli foto, Alice silmitses mõningase huviga pikahabemelist õpetlast meenutavat härrasmeest. Keda see talle meenutas? Ootamatusest vapustatult mõistis ta, et see on Harald. Pildimehe silmad ja kulmud olid üllatavalt sarnased Haraldi omadega. Naine hakkas lugema pildi all olevat teksti. |
8 |
Mehe välise rahu taga kees otsustavus, ta näis rõõm-salt erutatud. See kutsus naises esile kõhklusi: nii ta ainult kiirendaks kuritegu. Mees tapaks ta kohe, siis aga helistaks rahulikult Dickile ja valetaks, et nad sõidavad ootamatult ära. Kui ainult Dick tuleks õhtul nende juurde! Kui ainult Dick... |
9 |
Aga kui ta koju jõudis, oli ta rõõmsalt ärev. Väikeste pedantsete meeste saatus on vaimustuda suurtest, silmatorkavatest naistest. Poirot oli suutnud end krahvinna fataalsest külgetõmbejõust vabastada. Aga kuigi sellest, mil ta teda viimati nägi, oli möödas kakskümmend aastat, mõjus nõidus ikka veel. |
10 |
Kas juhtunu oli hallutsinatsioon või osav pettemäng? Äkki leidis ta lihtsa, kuid kindla tee oma probleemi lahendamiseks. Ta oli kõik need korrad üksi olnud. Aga kui ta läheks sinna koos kellegi teisega? Näiteks Levingtoniga? Nad said üsna kergesti jutule ja paistis, et Jacki jutt äratas doktori huvi. |
11 |
Ta soovis, et tuleks keegi ja ütleks talle, et ta tegi kõik valesti ning ta võiks karjuda tollega ja tunda ennast paremini. Ta hüppas nii raskelt kui võimalik oma kontrollistmele, lootes et see läheb katki ja annab talle midagi, mille üle tõeliselt vihastada, aga see tegi ainult ühe kaebliku kriiksu. |
12 |
Kullast Südame ebatõenäosuskindel kontrollkabiin nägi välja nagu täiesti tavalisel kosmoselaeval, välja arvatud see, et ta oli täiesti puhas, kuna oli nii uus. Mõnedel kontrollistmetel polnud veel plastikkatteid ära võetud. Kabiin oli suuremalt jaolt valge, piklik ja umbes väiksema restorani suurune. |
13 |
Natuke aega istusid nad aupaklikus vaikuses, siis, pärast vaikset pilguvahetust Fookiga, kallutas Lunkwill end ettepoole ja puudutas väikest musta paneeli. Õrn sumin andis märku, et massiivne arvuti oli nüüd täies töökorras. Pärast vaikust rääkis see nendega intonatsioonirikka kõla ja sügava häälega. |
14 |
Iluga Alice Martin ei hiilanud ja rangelt võttes poleks teda saanud isegi kenakeseks pidada. Tema nägu polnud enam esimeses nooruses, samas aga säras suurimas õnnes ja õrnuses, nii et kunagised kaastöötajad tundsid temas suurivaevu ära endise asjaliku, järsuvõitu, ande- ja fantaasia-vaese Alice Kingi. |
15 |
Ta meenutas midagi uuest ringteest. See oli olnud kuum teema juba kuid, ainult et keegi ei paistnud sellest midagi teadvat. Naeruväärne. Ta jõi suure sõõmu vett. Ta otsustas, et lugu peab lahenema iseenesest. Kellelgi pole seda ringteed vaja, omavalitsusel pole tuge. See lugu peab lahenema iseenesest. |
16 |
Või vaadates paljusid värvilisi laike paberitükil, mis muudavad ennast äkki number kuueks ja tähendab seda, et su optik hakkab sult nõudma palju raha uue paari prillide jaoks. Ta kuulas ikka veel ulguvaid kurinaid, ta teadis seda, ainult et nüüd hakkas see omandama sarnasust perfektse inglise keelega. |
17 |
Ikka mitte midagi. Lõpuks muutusin ma lihtsameelseks, sest ma sain sellest mitte midagi rohkemat, kui paranoiahoo. Viimane asi, mis ma tegin enne, kui asjad kokku panin, oli võtta kokkupandud pilt ja vaadata seda läbi rohelise filtri. Mäletate, et ma olin lapsena alati rohelise värvi suhtes ebausklik? |
18 |
Trillian haaras ta meeleheitlikult käevangu ja püüdis teda lohistada ukse poole, mille lahti kangutamisega Ford ja Zaphod tegelesid, aga Arthur oli raske nagu surnu - ta tundus olevat hüpnotiseeritud läbi õhu tema poole sööstvate näriliste poolt. Trillian kriiskas tema peale, aga tema ainult haigutas. |
19 |
Ta polnud inetu, sugugi mitte, ta näojooned olid korrapärased ning jume meeldiv; kuid häbeliku ja silmatorkamatu oleku tõttu libisesid inimeste pilgud temast enamasti üle. Ta abikaasa aga, vastupidi, oli lausa meheliku ilu etalon. Väga heledad käharad juuksed, sinised silmad, laiad õlad, kitsad puusad. |
20 |
Ja kui Harald küsib, miks naine seda tegi, mida siis öelda? Kas rääkida kummalisest unenäost? Selle peale mees ainult naeraks või, mis veel hullem, omistaks visiidile mingi tähenduse. Lõppude lõpuks otsustas ta häbi pärast mitte midagi kõnelda. See oli tema esimene saladus mehe ees ja tal oli ebamugav. |
21 |
Mees tuleb tagasi. Hetkeks Alice kangestus. Siis läks ta kikivarvul akna juurde ja vaatas ettevaatlikult kardinate vahelt välja. Jah, see oli tema mees. Ta muheles millegi üle ja vilistas mingit viisikest. Alice oleks hirmust peaaegu surnud, kui ta nägi, mis mehel käes oli. See oli täiesti uus labidas. |
22 |
Kahtlemata oli sõit alla maa sisikonda sel suurima rüsina ajal põrgu. Kui krahvinna seda oli mõelnud, võis Poirot temaga kõigest hingest nõustuda... Otsustavalt astus Poirot teisele poole, pressis end allasõitvasse rahvahulka ja laskis end tagasi alla toimetada. Trepijalamil polnud krahvinnast jälgegi. |
23 |
Kahekümne jala kõrgune läbipaistev kera ujus ta paadi järel, kõikudes ja keereldes, läikides särava päikese käes. Selle sees hõljus suur uhke punase nahaga polsterdatud poolringikujuline diivan. Mida rohkem kera kõikus ja keerles, seda rohkem püsis diivan täiesti paigal, kindel nagu polsterdatud kalju. |
24 |
Tiku omanik ei olnud Vogon, aga ta teadis neist kõike ja see andis põhjust olla närviline. Tema nimi oli Ford Prefekt. Ta vaatas kabiinis ringi, aga nägi vähe. Kummalised koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid koos tillukese hubiseva leegiga, aga kõik oli vaikne. Ta hingas vaikusse, tänades Dentrasse. |
25 |
Koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid jälle. Arthur pingutas end jalgele ja tõmbus kartlikult kägarasse. Jõledad tulnukate varjud näisid tunglevat tema pärast, õhk oli paks umbsetest lõhnadest, mis libisesid läbi ta kopsude ilma ennast tutvustamata ja madal ärritav sumin takistas ta aju keskendumast. |
26 |
Ei ole väärt asjasse segamiseks. Kaugemad käärud lõbustasid ennast, analüüsides ukse molekulaarseid osiseid ja humanoidide ajurakke. Kiireks lisapalaks mõõtsid nad vesinikueritust ümbritsevas kuupparsekis kosmoses ja jäid siis jälle tüdinenult vakka. Meeleheitekramp raputas roboti keha, kui ta pöördus. |
27 |
Poirot'le jäi valik, kas järgida sinist, kollast või rohelist tuld. Kas krahvinna eelistas Waterloo või Piccadilly liini? Poirot otsis läbi mõlemad perroonid. Sisenev ja väljuv inimhulk tõukas teda siia-sinna, kuid kusagil ei märganud ta silmatorkavat, tüüpiliselt venelaslikku krahvinna Vera Rossakoffi. |
28 |
Kus ta viibib? Päike, linnulaul. Ta lamas selili rohul. Siis meenus talle väike tuba, Felicia ja doktor. Mis ometi juhtus? Selgus, et ta asus üksinda kotedži lähedal. Jack vaatas kella - pool üks. Ta kargas püsti ja tormas kotedži poole. Jõudnud ukse taha, trummeldas vastu seina, kuid keegi ei vastanud. |
29 |
Sir Henry vaatas teda huviga. Miss Marple avas oma väikese ridiküli, võttis välja märkmiku, rebis sealt lehe, kuhu kirjutas hoolikalt ühe nime, murdis siis paberi pooleks ja ulatas sir Henryle, kes paberi uuesti lahti tegl ja luges nime, mis talle mitte midagi ei öelnud. Paberi torkas ta endale taskusse. |
30 |
Arthur tõusis püsti, tundes ennast nagu unenäos. Ford noogutas Prosserile, kes istus kurvalt ja saamatult mutta. Ta tundis, et kogu ta elu on mingisugune unenägu ja imestas vahetevahel, kelle oma see on ning kas need teised näevad ka sedasama. Muda kattis ta tagumiku ja käsivarred ning nõrgus kingadesse. |
31 |
Lõpmatus ise näeb välja lame ja ebahuvitav. Üles taevasse vaatamine on vaatamine lõpmatusse - kaugus on kujuteldamatu ja seetõttu tähenduseta. Ruum, millesse õhuauto sattus, oli midagi muud kui lõpmatu. see oli ainult väga väga väga suur, nii suur, et ta jättis lõpmatusest parema mulje, kui lõpmatus ise. |
32 |
Mees vältis teda, muutus kinniseks ning süngeks. Alice taipas põhjust kähku: uhkus ja enesearmastus ei lubanud tal just nüüd paluda Alice'ilt tema naiseks saada. Sellest hoolimata ei meeldinud mees talle vähem ja ta kaalus juba, kas mitte ise teha esimest sammu, kuid siis juhtus tema elus teine ootamatus. |
33 |
Krahvinna välimus meenutas nüüd küll maastikumaalija päikeseloojangut ning naine selle taga oli täiesti nähtamatu, aga Hercule Poirot'le oli ta ikka veel sära ja ahvatluse tippkehastus. Väikekodanlane on pimestatud aristokraadist... Meenutades naise osavust ehtevargana, elustus Poirot's taas vana imetlus. |
34 |
Prostetniline Vogon Jeltz naeris väga aeglaselt. Seda ei teinud ta mitte niivõrd efekti pärast, kui et ta proovis meenutada lihaste liikumise järjekorda. Ta oli oma vangidele hirmuäratavalt terapeutiliselt kisendanud ja tundis ennast nüüd piisavalt rahunenuna ning valmina väikeseks mittepaksunahalisuseks. |
35 |
Ta oli mehega üksühe vastu, täielikult tema võimuses ja abi polnud kusagilt oodata, sest külani oli mõni miil maad. Alice'i ainus võimalus oli hajutada mehe kahtlused sedavõrd, et saaks jääda mõneks minutiks üksi. Selle ajaga jõuaks ta halli telefoni juurde, et kutsuda abi. Praegu lootis ta ainult sellele. |
36 |
Lõpmatu Ebatõenäolisuse Mootor on imetore meetod ääretute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks palja murdosa sekundi jooksul, ilma kogu selle tüütu hüperkosmosega soperdamiseta. See avastati õnneliku juhuse tõttu ja arendati juhitavasse liikumisvormi Galaktika Valitsuse uurimismeeskonna poolt Damogranil. |
37 |
Ja sellele planeedile võisid leida tee kõik hoolitsuseta jäänud pastakad, libisedes vaikselt läbi kosmose ruumiaukude maailma, kus nad teadsid, et võivad nautida unikaalset pastakoidset elustiili, mis vastab kõrgelt pastakale-orienteeritud ajenditele ja üldisele kehtivale pastaka ekvivalendile heast elust. |
38 |
Ta oleks üsna kindlalt õhku lasknud ka ühe õhuauto, mis mõned jardid eemal neid oodates seisis. Õhuauto oli tühi, aga Arthur avastas, et see kuulub Slartibartfastile. Talle oli seal teade Slartibartfastilt, pistetud selle hõreda armatuurlaua vahele. Teatele oli joonistatud üks nool, suunatud ühele kangile. |
39 |
Tõsi, tal oli ka midagi armuromaani taolist Dick Windifordiga, kellega ta koos töötas. Nagu naine kunagi, tunnetas ta vaistlikult, et meeldib mehele, kuid väliselt ta seda mõista ei andnud. Väliselt olid nad ainult sõbrad. Oma tagasihoidlikust teenistusest suutis Dick leida raha ka noorema venna õpinguteks. |
40 |
Tuled kustusid, ka elektrigrill. Keset seda möllu jätkas professor rahulikult Hammurapi seadustekogu tsiteerimist. Kui tuled taas süttisid, oli Hercule Poirot keset laia treppi, mis väljapääsu poole viis. Politseiametnikud ukse juures tervitasid teda aupaklikult, ning ta läks tänavale ja lonkis nurga poole. |
41 |
Nüüd istus ta Pamela ja Susani vahel ja arutas nendega elavalt mitmesuguseid viimase aja skandaale, lisades omalt poolt vürtsi ja pipart, nii et küll sai. Tagasi oli jõudnud ka kapten Chantry. Tema ja Douglas Gold istusid teine teisel pool Valentine'i. Viimane istus väga sirgelt nende vahel ja rääkis midagi. |
42 |
Harald Martin ei võinud puudutada oma põhikapitali, kuigi tal oli hea sissetulek. Kõige suurem summa, mida ta võis saada isiklikuks ots-tarbeks, oli tuhat naela. Maja eest küsiti kolm tuhat. Alice, kellele maja väga meeldis, otsustas Haraldit aidata. Tema kapitali võis tšeki esitamisel kergesti realiseerida. |
43 |
Sellele sahtlile ei sobinud aga ükski Haraldi võti. Ebaõnnestumisest kohkumata läks Alice teise tuppa ja tõi mitu võtmekimpu. Tühja riietustoa võti lõpuks sobis. Ta pööras võtit ja tõmbas sahtli välja. Selles polnud midagi peale ajaleheartiklite väljalõigete pakkide, mis olid juba koltunud ja tolmuga kaetud. |
44 |
Ta värises äkki: ta koges hetkeks tunnet, millest ta ei saanud aru, sest keegi polnud Maal seda veel kunagi kogenud. Suure pinge seisundis annab iga eksisteeriv eluvorm välja tillukese üleva signaali. See signaal teadustab lihtsalt täpset ja peaaegu pateetilist tunnet, kui kaugel see olend on oma sünnikohast. |
45 |
Kujuteldamatu hirm laskus Maal vaatavatele inimestele. Hirm liikus vaikselt läbi kokkukogunenud salkade nagu oleksid need rauapuru lauaplaadil ja magnet liiguks nende all. Paanika tärkas jälle, lootusetu põgenemispaanika, aga põgeneda polnud kuhugi. Jälgides seda lülitasid Vogonid oma valjuhääldi jälle sisse. |
46 |
Marjorie Emma Gold kolmkümmend viis. Miss Lyalli harrastuseks oli, nagu juba öeldud, inimloomuse uurimine. Erinevalt enamikust inglastest võis ta tundmatuid kõnetada juba esimesel kohtumisel, selle asemel et oodata vana hea briti kombe kohaselt neli päeva kuni nädal, et teha esimene ettevaatlik lähenemiskatse. |
47 |
Tema toon oli ametikohaselt rahustav. Poirot hiilis toast välja. Vastas oli veel üks uks. Ta avas selle. Tuba oli tilluke, väga lihtsalt sisustatud. Voodil lebas liikumatult õrn neiu. Hercule Poirot hiilis kikivarvul voodi juurde ja silmitses teda. Tumedad juuksed, piklik kahvatu nägu - noor, jah, väga noor... |
48 |
Tüdruk paotas laud. Silmad avanesid - ehmunud, hirmunud silmad. Tüdruk vahtis Poirot'le otsa, tõusis istuli ja heitis pea kuklasse, püüdes sinakasmustade juuste tihedat lakka tagasi heita. Ta oli nagu ehmunud sälg ning kohkus tagasi, nagu kohkub tagasi metsloom, kui ta umbusaldab võõrast, kes talle süüa pakub. |
49 |
Täiesti ootamatult vabanes neiu igapäevasest tööst. Suri üks tema kauge sugulane, pärandades talle kogu oma raha - mõned tuhanded naelad, mis tõid talle kakssada naela kasumit aastas. Alice'ile tähendas see vabadust, elu, sõltumatust. Nüüd oleksid nad Dickiga võinud abielluda. Dicki käitumine oli aga ootamatu. |
50 |
Alice avas selle kannatamatult. Seal oli rahakott tihedalt täis pangatšekke, sahtli tagumises seinas oli paelaga kinni seotud kirjapakk. Ohates avas Alice paki. Tema nägu kattus häbipunaga. Ta viskas kirjad sahtlisse ja sulges selle. Need olid tema enda kirjad, mis ta oli kirjutanud enne Haraldiga abiellumist. |
51 |
Üsna varsti usaldas ta meile oma sõidu põhjuse. Ta oli teel oma tädi äriasjus, kellel oli Ebermouthis väga huvitav antikvariaat. Too tädi oli pärast oma isa surma väga vaestesse oludesse jäänud ning rakendanud pisikese kapitali ja tulvil kauneid asju maja, mille isa talle oli pärandanud, et sellega äri rajada. |
52 |
Esimesest hetkest peale, mon ami, pakkus asi mulle huvi. Kui too noormees koha kinni pani, ja just nimelt Monkhamptoni, märkasin, kuidas tüdruk äkki oma tähelepanu temale suunas. Miks küll? Ta polnud ju seda tüüpi mehi, kellele naine järele vaatab. Kui bussisõit algas, tekkis mul tunne, et midagi peab juhtuma. |
53 |
See oli isegi halvem kui müra. Mõni aeg ei juhtunud midagi. Suured kosmoselaevad rippusid liikumatult taevas, üle kõigi maa rahvaste. Rippusid taevas liikumatult, koletult, raskelt, püsivalt, justkui looduse mõnitamiseks. Paljud inimesed said hoobilt šoki, kui nende mõistus püüdis kombata seda, mida nad nägid. |
54 |
Selle töötamisviis oli väga huvitav. Kui oli vajutatud nupule Jook, korraldas too kiire aga hästi detailse testi kliendi maitseretseptoritest, spektroskoopilise analüüsi kliendi ainevahetusest ja saatis siis mööda närvikanaleid kliendi aju maitsekeskusse õrna katsesignaali, et näha, mis võiks tollele meeldida. |
55 |
Ja ometi oli ta olemas. Fakti ennast ei saadud enam eitada. Ja kui arvestada inimaju kalduvust kõigele fantastilisele, siis saab mõistetavaks kõmu, mida kogu maailmas tolle üleloomuliku olendi ilmumine tekitas. Igatahes tuli nüüdsest peale loobuda teda väljamõeldiseks pidamast. |
56 |
Kergemeelsemates maades võeti asja naljana, kuid tõsise ja praktilise meelelaadiga riikides, nagu Inglismaa, Ameerika ja Saksamaa, oldi asjast tõsiselt huvitatud. Kõikjal suurtes keskustes muutus koletis moeasjaks: temast lauldi kohvikuis, teda sarjati ajalehtedes ja pilgati teatrilaval. |
57 |
Värskema materjali puudumisel võis leheveergudel näha uuesti ülessoojendatud lugusid fantastilistest hiigelkoletistest – alates valgest vaalast, polaarmerede kohutavast "Moby Dickist" kuni tohutu kraakenini, kes oma haarmetega võib tõmmata ookeanipõhja viiesajatonniseid laevu. |
58 |
Nüüd puhkes õpetatud seltsides ja teaduslikes ajakirjades lõputu vaidlus uskujate ja mitteuskujate vahel. "Koletise küsimus" sütitas kõikide meeled. Eriti ohtrasti raiskasid selles mälestusväärses sulesõjas tinti ajakirjanikud, kes teaduse sildi all võitlevad nende vastu, kellel on enam vaimukust. |
59 |
Seekord aga polnud enam tegemist mingi lahendust nõudva teadusliku probleemiga, vaid ähvardava hädaohuga, mida oli raske vältida. Küsimus kerkis üles hoopis uues valguses. Koletisest oli saanud saareke, kaljurahu, kari, kuid mingi tabamatu, määramatu ning käsitamatu kari. |
60 |
Laeva kiirus oli purjede ja neljasaja-hobujõulise aurumasina kombineeritud kasutamise tulemusena kolmteist sõlme. Polnud mingit kahtlust, et "Moravian" ei uppunud koos oma kahesaja kolmekümne seitsme Kanadast tagasipöörduva reisijaga ainult tänu oma kere esmaklassilisele ehitusele. |
61 |
Kokkupõrge oli toimunud kella viie paiku hommikul, just päikesetõusu ajal. Valveohvitserid tormasid ahtrisse. Nad vaatlesid ümbritsevat merd äärmiselt hoolikalt, kuid ei märganud midagi peale tugeva lainetuse kolme kaabeltau kaugusel, kus keegi oleks nagu veepinda ägedasti peksnud. |
62 |
Koht määrati täpselt kindlaks ning "Moravian" jätkas oma reisi ilma ühegi nähtava vigastuseta. Kas laev oli jooksnud veealusele karile või oli tegemist laevaõnnetusest säilinud tohutu suure vrakiga, see jäigi selgusetuks. Laeva veealuse osa ülevaatusel kuivdokis tehti kindlaks, et osa kiilust oli purunenud. |
63 |
Esitan need väga napid andmed selleks, et igaühele oleks selge, kui suurt tähtsust omab meretranspordis see oma aruka asjaajamise poolest kogu maailmas tuntud laevaselts. Ühtki teist ookeanilaevanduse ettevõtet pole nii osavasti juhitud ja ükski teine laevaliin pole saavutanud niisugust edu. |
64 |
Seepärast eelistavad reisijad ikka veel, hoolimata Prantsusmaa tugevast konkurentsist, kõigist laevaliinidest Cunardi, nagu selgub viimasel ajal avaldatud ametlikest andmeist. Seega ei peaks kedagi üllatama kõmu, mis tekkis selle kompanii ühe uhkeima aurikuga juhtunud õnnetuse ümber. |
65 |
Viivitamatult asusid insenerid kuivdokis seisvat "Scotiat" üle vaatama. Nad ei suutnud uskuda oma silmi. Kaks ja pool meetrit allpool veeliini oli korrapärane, võrdkülgse kolmnurga kujuline auk, mille servad olid täiesti siledad, nii et meisliga oleks seda vaevalt võidud paremini teha. |
66 |
Niisugune oligi see viimane sündmus, mis sütitas uuesti avalikkuse meeled. Nüüdsest peale pandi kõik mereõnnetused, millel polnud kindlalt teadaolevat põhjust, koletise arvele. Sellel fantastilisel olendil lasus vastutus kõigi teadmata kadunud laevade eest, mille arv on kahjuks kaunis suur. |
67 |
Niisiis, õigustatult või mitte, aga kõigi nende laevade kadumises süüdistati "koletist", kelle tõttu paljud mandritevahelised mereteed muutusid päev-päevalt ohtlikumaks. Avalikkus nõudis kategooriliselt merede puhastamist tollest kohutavast vaalalisest, maksku mis maksab. |
68 |
Pärast kuuekuulist Nebraskas viibimist jõudsin koos väärtuslike kollektsioonidega märtsi lõpul tagasi New Yorki. Minu ärasõit Prantsusmaale oli määratud maikuu esimestele päevadele. Vahepeal tegelesin oma mineraloogiliste, botaaniliste ja zooloogiliste rikkuste korraldamisega. |
69 |
Kuidas olekski see võinud teisiti olla? Ikka ja jälle olin lugenud kõiki Ameerika ja Euroopa ajalehti, ilma et oleksin targemaks saanud. Kogu see salapära ärritas mind. Kuna mul oli võimatu omada selle kohta isiklikku arvamust, siis kaldusin pidevalt ühest äärmusest teise. |
70 |
Ka uskmatud olid ju võinud oma silmaga näha "Scotiale" tekitatud vigastust. Minu saabumise ajal New Yorki oli see küsimus parajasti tähelepanu keskpunktis. Oletus triivivast saarest või tabamatust karist, mida toetasid mõned asjatundmatud isikud, oli täiesti kõrvale jäetud. |
71 |
Viimane oletus, olgugi tõenäoline, lükati uues ja vanas maailmas teostatud järelepärimiste tulemusel ümber. Oli võimatu, et eraisiku käsutuses oleks nii võimas masin. Kus ja millal pidi ta selle ehitama, kuidas suutis ta ehitamist salajas hoida? Ainult mõne riigi valitsus võis omada taolist hävitusvahendit. |
72 |
Pealegi – kuidas oleks võinud niisuguse allveelaeva ehitamine avalikkuse poolt tähele panemata jääda? Niisugustes tingimustes saladust hoida on juba eraisikul äärmiselt raske, valitsusel aga, kelle iga liigutust võistlevad riigid teravalt jälgivad, on see täiesti võimatu. |
73 |
Prantsusmaal olin ma avaldanud kaheköitelise kvartväljaande pealkirjaga "Suurte meresügavuste saladused". See teos, millele teaduslikes ringkondades sai osaks väga soe vastuvõtt, tegi minust eriteadlase sellel loodusteaduse küllaltki vähe uuritud alal. Nüüd küsiti minu arvamust. |
74 |
Seevastu juhul, kui me juba tunneme kõiki elusolendite liike, tuleb kõne all olevat looma paratamatult otsida meile tuntud mereloomade seast ning ma kalduksin oletama mingi hiiglasliku narvali olemasolu. Tavaline narval, ükssarvvaal ehk merisarvik on sageli kuuekümne jala pikkune. |
75 |
Mõned niisugused hambad on leitud teiste vaalade kehast, keda narval ründab alati suure eduga. Mõningad neist on suure vaevaga välja kistud laevade kiiludest, millest nad on läbi tunginud nagu oherd tünnilaudadest. Üks niisugune hammas leidub Pariisi ülikooli arstiteaduskonna muuseumis. |
76 |
Aitab viirastustest, mis minu jaoks on muutunud kohutavaks tõelisuseks. Kordan ainult, et tol perioodil kujunes välja kindel vaade selle nähtuse olemuse kohta ning avalikkus leppis vastuvaidlematult erakordse olendiga, kellel polnud aga midagi ühist muinasjutuliste meremadudega. |
77 |
Ükski laev ei kohanud teda. Näis, nagu oleks narval tema vastu sepitsetavast sõjanõust aru saanud. Oli ju küsimust lõpmatuseni arutatud, ja isegi kaabli kaudu üle Atlandi ookeani! Otsekohe väitsid naljahambad, et see kaval rebane oli mõne telegrammi kinni pidanud ja teinud sellest omad järeldused. |
78 |
Toiduained olid juba peale laaditud, söeruumid ääreni täidetud ja meeskonnast ei puudunud ühtki meest. Oli vaja vaid tuli katelde alla teha, kõvasti kütta ning ankur hiivata. Talle poleks andestatud poolepäevastki viivitamist! Muide, ega kapten Farragut ei tahtnudki muud, kui teele asuda. |
79 |
Conseil oli minu teener, ustav poiss, kes saatis mind kõigil mu reisidel. Ta oli tubli flaamlane, keda ma armastasin ja kes tasus mulle samaga. Loomult oli ta pikaldane, põhimõtetelt korraarmastaja, harjumustelt väga püüdlik, kes ei lasknud end elu ootamatustest kohutada. |
80 |
Tema näol oli mul alati käepärast väga tugev spetsialist loodusteadusliku klassifikatsiooni alal, kes võis akrobaadi osavusega liikuda kogu selles hõimkondade, alamhõimkondade, klasside, alamklasside, seltside, sugukondade, perekondade, alamperekondade, liikide ja teisendite rägastikus. |
81 |
Liigitamine oli tema elu ja muud ta ei tundnud. Olles suur asjatundja liigitamise teoorias, oli ta praktikas täielik võhik. Usun, et ta ei oleks kašelotti vaalast eristanud! Ja ometi – milline tubli ja kuldaväärt poiss! Juba kümme aastat oli Conseil järgnenud mulle kõikjale, kuhu viis mind teadus. |
82 |
Pikemalt küsimata oli ta valmis minema nii siia kui sinna. Lisaks sellele oli tal haruldane tervis, mis ei kartnud ühtki haigust, ja tugevad lihased. Närve tal ei olnud, isegi närvivarju mitte. Conseil oli kolmekümne aastane ja tema vanus suhtus tema peremehe omasse nagu viisteist kahekümnesse. |
83 |
Võisin seda ustavat poissi täielikult usaldada. Tavaliselt ma ei küsinud, kas ta soovib minuga kaasa tulla või mitte. Seekord aga oli tegemist retkega, mis võis kesta lõpmatuseni, küllaltki riskantse ettevõtmisega – looma jälitamisega, kes võis fregati nagu pähklikoore uputada. |
84 |
Vilistades tungis aur avatud jaotussiibreisse. Pikad horisontaalsed kolvid surusid ägisedes väntadele. Kruvi tiivad peksid laineid üha kasvava kiirusega ning "Abraham Lincoln" liikus majesteetlikult umbes sajakonna puksiir- ja parvlaeva keskel, mis olid pealtvaatajaid täis kiilutud. |
85 |
Ta möödus väga lähedalt sellest liivalaiust, kus tuhanded pealtvaatajad teda veelkord hõisetega tervitasid. Paatide ja vedurlaevade rongkäik järgnes ikka veel fregatile ega lahkunud temast enne kui tulelaeva kohal, mille kaks tuld märkisid sissesõitu New Yorgi kanalisse. |
86 |
Kohutav vaalaline ei kutsunud temas esile mingeid kahtlusi ning ta ei lubanud, et laeva pardal oleks looma üle vaieldud. Ta uskus sellesse, nagu mõned vanaeided usuvad leviaatanisse – religioosselt, mitte mõistusega. Koletis on olemas ja tema vabastab sellest mered, nii oli ta vandunud. |
87 |
Et selles veenduda, oli vaja ainult kuulata, kuidas nad vestlesid, vaidlesid, tülitsesid, arvutasid välja kohtumise võimalusi narvaliga ja vaatlesid ookeani mõõtmatuid avarusi. Enam kui üks neist läks vabatahtlikult valvesse bramtengi saalinguile – teenistus, mille ta oleks ära neednud igas teises olukorras. |
88 |
Kõik jälgisid merd terava tähelepanuga. Kõneles ju kapten Farragut teatavast kahe tuhande dollari suurusest summast, mis oli määratud sellele, kes looma esimesena märkab, olgu see siis junga, madrus, pootsman või ohvitser. Võib kujutleda, kuidas "Abraham Lincolni" pardal silmi pingutati. |
89 |
Conseil oli ainuke, kes oma ükskõiksusega näis protesteerivat selle vastu, mis meid kõiki haaras, ning tekitas seega ebakõla laevas valitsevas üldises vaimustuses. Nagu mainisin, oli kapten Farragut oma laeva hoolikalt varustanud vajalike riistadega hiiglasliku vaalalise püüdmiseks. |
90 |
Kuid seal oli midagi veel väärtuslikumat – Ned Land, vaalapüüdjate kuningas. Ned Land oli kanadalane, kellele tema ebatavalise osavuse tõttu polnud sellel ohtlikul alal võrdset. Täpsus ja külmaverelisus, julgus ja kavalus – kõik need omadused esinesid tema juures kõige kõrgemal määral. |
91 |
Tema harpuuni eest võis eluga pääseda ainult mõni väga kaval vaal või kašelott. Ned Land oli umbes neljakümneaastane suurt kasvu, üle kuue inglise jala pikk, tugeva kehaehitusega mees. Ta oli tõsise ilmega ja sõnakehv, mõnikord aga äge ja sattus kergesti raevuhoogu, kui talle vastu vaieldi. |
92 |
Arvan, et kapten Farragut tegi targasti, kui värbas selle mehe oma laevale. Oma terava silma ja osava käega oli ta üksinda niisama palju väärt kui terve meeskond. Ma ei oska teda millegagi paremini võrrelda kui võimsa teleskoobiga, mis ühtlasi kujutab endast alati ka laskevalmis kahurit. |
93 |
Istusime Ned Landiga ahtris, jutlesime mitmesugustest asjadest ning vaatlesime salapärast merd, mille sügavused on seni jäänud inimese pilgule kättesaamatuks. Juhtisin jutu suurema vaevata hiigelnarvalile, kaaludes mitmesuguseid võimalusi, millest olenes meie ekspeditsiooni edu või nurjumine. |
94 |
Hästi! Kui te nüüd sukeldute, Ned, siis kui mitu korda kolmekümne kahe jala sügavuses te viibite, nii mitu korda tugevamat survet õhurõhuga võrreldes peab taluma teie keha. See aga tähendab seda, et nii mitu kilogrammi on rõhumine teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile. |
95 |
Sellest siis ka sise- ja välisrõhu täielik võrdsus, mis teineteist tasakaalustades võimaldavad hõlpsasti taluda atmosfääri survet. Vees aga on lood hoopis teisiti." "Jah, nüüd ma mõistan," ütles Ned, kes oli muutunud tähelepanelikumaks, "sest vesi, mis meid ümbritseb, ei tungi meie sisemusse. |
96 |
Kuid see vastus kõneles ainult vaalaküti kangekaelsusest ja ei millestki muust. Sellel päeval ei viinud ma asja kaugemale. "Scotiaga" toimunud katastroofi ei saanud eitada. Lekk oli olemas, sest teda oli vaja sulgeda. Arvan, et augu olemasolu ei vaja kindlamat tõestust. |
97 |
Seega minu arvates, kui lähtuda ülaltoodud arutlustest, pidi see loom kuuluma selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi ning vaalaliste seltsi. Mis puutub looma sugukonda, siis olgu ta siis vaal, kašelott või delfiin; samuti jäi tema kuuluvus mingisse perekonda veel lahtiseks ning pidi selguma edaspidi. |
98 |
Siiski andis üks soodus juhus Ned Landile võimaluse demonstreerida oma võrratut osavust ja näitas ühtlasi, millist suurt usaldust ta pälvis. Falklandi saarte kohal ulgumerel astus fregatt ühendusse ameerika vaalapüüdjatega, kellel aga polnud mingeid andmeid otsitavast narvalist. |
99 |
Meie kanadalasel oli nii palju õnne, et ta tabas ühe vaala asemel kaks, esimese otsekohe ja südamesse, aga teise sai kätte mõneminutilise jälitamise järel. Tõepoolest, kui narvalil peaks kunagi tegemist olema Ned Landi harpuuniga, siis ei veaks ma kihla koletise võidu peale. |
100 |
Nad ajasid oma silmad tõesti viimse võimaluseni pärani. Ei silmad ega kiikrid, mida, tõsi küll, veidi pimestasid lubatud kaks tuhat dollarit, saanud hetkekski puhkust, ja need, kellel oli võime näha ka pimedas, olid eriti soodsas olukorras, sest nende võiduvõimalus suurenes viiekümne protsendi võrra. |
101 |
Jättes einestamisele vaid mõned minutid ja magamiseks ainult paar tundi, hoolimata päikesest ja vihmast, ei lahkunud ma laeva tekilt. Reelingule toetudes seisin vaheldumisi kord vööris, kord ahtris ja otse neelasin pilkudega vahutavat kiiluvett, mis valendas merepinnal nii kaugele kui silm ulatus. |
102 |
Lugematu arv kordi jagasin ma juhtkonna või meeskonna erutust, kui mõne tujuka vaala mustjas selg kerkis lainete pinnale. Laevatekk kattus ühe hetke jooksul inimestega. Luukidest voolas välja madruseid ja ohvitsere, kes asusid hingeldades ja mureliku pilguga jälgima vaala liikumist. |
103 |
Ta isegi teeskles, nagu ei jälgiks ta üldse merd muidu kui ainult oma vahikorra ajal, välja arvatud juhud, kui mõni valaskala ilmus silmapiirile. Ometi oleks tema terav nägemine võinud osutada suuri teeneid. Kaheksa tundi kaheteistkümnest see põikpäine kanadalane luges või magas oma kajutis. |
104 |
Eks liigu me pimesi? Kõneldakse, et teda olevat jälle nähtud ulgumerel keset Vaikset ookeani, ja ma usun seda. Aga see oli ju kolm kuud tagasi, ja kui arvestada selle teie narvali temperamenti, siis pole tal kombeks pikemat aega ühes kohas hallitada! Liikumiskiirus on tal erakordne. |
105 |
Olukorda laeval iseloomustades võiks öelda, et seal enam ei elatud. Kõigi südameid oli haaranud mingi kohutav erutus, millest edaspidi said alguse mitmedki parandamatud närvihaigused. Kogu meeskond viibis pidevalt niisuguses närvilises ülierutuses, mida on võimatu kirjeldada. |
106 |
Paarkümmend korda päevas põhjustas mõne saalingutel kõlkuva madruse eksitus kauguse hindamisel või lihtne silmapete väljakannatamatuid hirmuhooge. Kordudes kakskümmend korda päevas, hoidsid need meie närve pidevalt äärmise pinge all, millele pidi paratamatult peatselt järgnema vastulöök. |
107 |
Kõikjal vaid piiritu vetevälja tühjus! Kusagil polnud jälgegi hiiglaslikust narvalist, ei veealusest saarekesest, ei triivivast laevavrakist, liikuvast karist ega muust üleloomulikust! Ja siis toimus murrang! Kõigepealt haaras meeli lootusetus, mis omakorda avas tee umbusule. |
108 |
Laevas tekkis uus meeleolu, milles oli kolm kümnendikku häbi ja seitse kümnendikku raevu. Oldi ju "lausa lollid", lastes end ninapidi vedada mingil viirastusel, ja seda enam oli põhjust raevutseda! Kõik aasta jooksul kokkukuhjatud argumentide mäed varisesid ühe hetkega kokku. |
109 |
Ettevõtmise kõige tulisemad pooldajad muutusid paratamatult selle vihasemaiks vastaseiks. Meeleolumuutus levis all laevaruumis asuvaist valvepostidest kuni komandosillani, ning on päris kindel, et kui poleks olnud kapten Farraguti erakordset kangekaelsust, siis oleks lõplikult lõunasse tagasi pöördutud. |
110 |
Ometi oli võimatu kasutuid otsinguid kauem jätkata. "Abraham Lincoln" oli oma ülesande edukaks täitmiseks kõik teinud ning tal polnud endale midagi ette heita. Kunagi polnud ühegi ameerika sõjalaeva meeskond näidanud üles niisugust kannatlikkust ja indu. Ettevõtmise ebaõnnestumine polnud tema süü. |
111 |
Komandör ei teinud sellest välja. Madrused ei varjanud oma rahulolematust ja teenistus kannatas selle all. Ma ei ütle, et laeval oleks puhkenud mäss, seda mitte, kuid olles vastupanu jätkanud, kuni see osutus mõistlikuks, palus kapten Farragut, nagu omal ajal Kolumbus, veel kolm päeva pikendust. |
112 |
Jaapani saared jäid meist vähem kui kahesaja miili kaugusele allatuult. Öö lähenes. Kell oli just löönud kaheksa. Suured pilved varjasid kuud, mis oli oma esimeses veerandis. Lained loksusid vaikselt fregati käilas. Viibisin parajasti laeva käilas, toetudes tüürpoordi reelingule. |
113 |
Kogu laeva meeskond asus laialipillatuna vantidel ja vaatles silmapiiri, mis pimenedes vähehaaval koomale tõmbus. Ohvitserid püüdsid oma ööbinoklitega läbi kasvava pimeduse tungida. Aeg-ajalt valgustas tumedat ookeani mõni kuukiir, mis langes läbi pilu kahe pilve vahel. |
114 |
Käsk peatumiseks oli antud ja fregatt liikus edasi veel ainult hoo mõjul. Valitses pilkane pimedus, ja kui head kanadalase silmad olidki, ometi ei suutnud ma mõista, kuidas võis ta näha ja mida ta õieti nägi. Mu süda peksis lõhkemiseni. Ned Land polnud eksinud, ja me kõik nägime seda, millele ta käega osutas. |
115 |
Kahe kaabeltau kaugusel "Abraham Lincolni" tüürpoordist näis meri olevat altpoolt valgustatud. Polnud kahtlust, et see polnud lihtsalt merehelendus. Koletis asus mõne sülla sügavuses vee all ja kiirgas välja väga tugevat seletamatut valgust, millest kõnelesid paljude kaptenite teated. |
116 |
Sellist suurepärast kiirgust võis põhjustada ainult mingi väga tugev valgusallikas. Helendus moodustas veepinnal tohutu suure pikliku ovaali, mille keskel asus eriti hele tulipunkt, kuna äärte poole helendus järkjärgult nõrgenes. "See on ainult fosforestseerivate olendite kogu," hüüdis üks ohvitseridest. |
117 |
Kui need käsklused olid täidetud, eemaldus fregatt kiiresti helendavast fookusest. Ei, ma eksisin. Ta tahtis eemalduda, kuid üleloomulik olend lähenes kahekordse kiirusega. Me kõik olime hingetud. Pigem hämmastus kui hirm sundis meid seisma vaikselt ja liikumatult. Loom jõudis meile mängleva kergusega järele. |
118 |
Ta tegi ringi ümber fregati, mis sõitis neljateistkümnesõlmelise kiirusega, ja valas meid üle oma elektrivalgusega nagu hõbedase tolmuga. Siis eemaldus ta meist kahe või kolme miili kaugusele, jättes enda järele helendava joa, mida võiks võrrelda aurupilvega kiirrongi veduri taga. |
119 |
Siis äkki kuskilt silmapiiri hämaralt veerelt, kuhu ta oli hoovõtuks taganenud, sööstis ta hirmuäratava kiirusega "Abraham Lincolni" poole, peatus ootamatult kahekümne jala kaugusel laevast ja kustus. See tähendab, et ta ei sukeldunud, sest sel juhul oleks valgus kadunud pikkamisi. |
120 |
Nüüd aga kadus see äkki, otsekui oleks valgusallikas äkki kustunud! Siis ilmus ta uuesti nähtavale teisel pool laeva. Kas ta oli ümber laeva sõitnud või end kiilu alt läbi libistanud, see jäi selgusetuks. Iga hetk võis toimuda kokkupõrge, mis oleks saanud meile saatuslikuks. |
121 |
Kas ta põgenes? Seda võis küll karta, aga mitte loota. Ja juba seitse minutit enne kella ühte kuuldus kõrvulukustavat vihinat, mida võis tekitada ainult määratu jõuga purskuv veejuga. Kapten Farragut, Ned Land ja mina olime sellal puubil, püüdes ahnete pilkudega läbi pimeduse tungida. |
122 |
Kella kahe paiku öösel ilmus helendav täpp jälle nähtavale. Ta oli sama selgelt näha, kuid asus "Abraham Lincolnist" viie miili kaugusel allatuult. Hoolimata kaugusest ja tuule kohinast merel, võidi selgesti kuulda looma kohutavaid sabalööke ja isegi tema kähisevat hingamist. |
123 |
Tüürimees laskis laadida vaalapüügikahurid, mis paiskavad harpuuni kuni miili kaugusele, ja pikatorulised jahipüssid lõhkekuulidega tulistamiseks, mille iga tabamus on surmav ka suurimale loomale. Ned Land piirdus oma harpuuni teritamisega, mis tema käes oli kohutav relv. |
124 |
Kell kuus hakkas päike tõusma ning koos aovalgusega kadus ka narvali elektriline helendus. Kell seitse oli juba küllalt valge, kuid silmapiiri kattis väga tihe hommikune udu, millest ei suutnud läbi tungida ka parimad pikksilmad. See tekitas pettumust ja viha. Vinnasin end üles kuni päramasti saalinguteni. |
125 |
Ägedalt sabaga pekstes tekitas ta tugevat lainetust. Kunagi pole ühegi looma saba peksnud vett niisuguse jõuga. Tema liikumisteed tähistas tohutu pimestavalt valge vahujuga, mis joonistas veepinnale pikliku kaare. Fregatt lähenes vaalalisele. Võisime looma täiesti vabalt jälgida. |
126 |
See laskis tal poole kaabeltau kaugusele läheneda ja, ilma et oleks vaevaks võtnud sukelduda, hakkas vaikselt eest ära liikuma, piirdudes vahemaa säilitamisega. Niisugune jälitamine kestis umbes kolmveerand tundi, ilma et fregatt oleks paari sülla võrragi vaalale lähemale jõudnud. |
127 |
Kateldele tehti kõvem tuli alla. Laeva kruvi tegi nelikümmend tiiru minutis ning aur tungis visisedes ventiilidest välja. Logi näitas, et laeva kiirus oli kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis. Kuid see neetud loom ujus samuti kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis. |
128 |
See oli Ameerika sõjalaevastiku ühele kiireimale laevale alandav. Allasurutud viha täitis kogu meeskonda. Madrused kirusid elajat, kes ei suvatsenud neile isegi vastata. Kapten Farragut ei rahuldunud oma habemetuti silumisega, ta lausa näris seda. Insener kutsuti veel kord üles. |
129 |
Aga iga kord, kui ta valmistus lööma, kadus vaal säärase kiirusega, mis minu arvates ei võinud olla alla kolmekümne miili tunnis. Ja isegi nüüd, kus fregatt kihutas oma maksimaalse kiirusega, ei jätnud ta meid mõnitamata sellega, et tegi tiiru ümber laeva! Kõigist rinnust kõlas raevukarjatus. |
130 |
Siis käis tugev pauk, mille kaja segunes meeskonna hurraahüüetega. Mürsk küll tabas looma, kuid libises kuidagi ebaloomulikult selle kumeral pinnal ja põrkas kahe miili kaugusele merre. "Ah nii, või see lurjus on kuuetolliste terasplaatidega soomustatud!" vandus vana suurtükimees raevutsedes. |
131 |
Tol hetkel uskusin, et meie retk on lõppenud ja et me enam iialgi seda fantastilist olendit ei näe. Kuid ma eksisin. Kell kümme viiskümmend õhtul ilmus fregatist kolme miili kaugusel allatuult jälle elektrivalgus, mis oli niisama selge ja tugev kui eelmiselgi ööl. Narval näis liikumatuna. |
132 |
See oli soodne juhus, mida kapten Farragut otsustaski kasutada. Ta andis vastavad käsud. "Abraham Lincolni" hoiti väikese auru all ja ta liikus ettevaatlikult, et mitte vastast äratada. Pole sugugi haruldane juhus kohata keset ookeani sügavalt magavaid valaskalu, keda võib siis edukalt rünnata. |
133 |
Ned Land oli enam kui ühe vaala une pealt harpuuniga tapnud. Nüüd läks ta tagasi oma kohale vesitaakidele. Fregatt lähenes hääletult, peatas masinad kahe kaabeltau kaugusel loomast ja liikus edasi vaid hoo mõjul. Laeva pardal ei julgenud keegi enam hingatagi. Tekil valitses sügav vaikus. |
134 |
Olime ainult saja jala kaugusel helendavast punktist, mille sära pimestas meie silmi. Sel hetkel, toetudes kastelli reelingule, nägin enda all Ned Landi, kes hoidis ühe käega köiest kinni ja teisega viibutas oma kohutavat harpuuni. Vaevalt kakskümmend jalga lahutas teda liikumatult lamavast loomast. |
135 |
Elektrivalgus kustus silmapilkselt ja kaks tohutut veejuga paiskusid fregati tekile, ujutades selle kosena käilast ahtrini üle, paisates ümber inimesi ning purustades köisi. Toimus kohutav kokkupõrge, ja enne kui suutsin millestki kinni haarata, paisati mind üle parda merre. |
136 |
Ujusin jõulisemalt, kuid riided takistasid, otsekui oleks mind ümbritsenud tinakest, nii et enda veepinnal hoidmine muutus äärmiselt raskeks. Conseil märkas seda. "Vahest härra lubaks mul teha väikese operatsiooni," ütles ta ja, libistanud avatud taskunoa mu riietesse, lõikas need ülevalt alla lõhki. |
137 |
Võib-olla polnud meie kadumist üldse märgatud, ja kui seda olekski tähele pandud, poleks fregatt saanud vastutuult meie juurde sõita, sest rool oli purustatud. Seega võisime loota ainult päästepaatidele. Conseil kaalus rahulikult seda võimalust ja koostas sellest lähtudes meie tegevusplaani. |
138 |
Kummaline iseloom. See flegmaatiline poiss tundis end vees nagu omas kodus. Niisiis otsustasime, et meie ainsaks pääsemisvõimaluseks on see, kui "Abraham Lincolni" päästepaadid meid välja õngitsevad. Seega pidime asja korraldama nii, et suudaksime neid võimalikult kaua oodata. |
139 |
Otsustasin, et meie jõu säästmiseks ei või seda üheaegselt raisata, ning me leppisime kokku järgmiselt: üks meist heidab selili ja püsib liikumatuna, jalad välja sirutatud, käed rinnal, teine tõukab teda samal ajal ujudes edasi. Oleksime siis vaheldumisi puksiiriks, mitte üle kümne minuti korraga. |
140 |
Pealegi olime kahekesi. Lõpuks võin kinnitada, nii uskumatu kui see ka ei näi, et kui väga ma püüdsingi eneses igasuguseid illusioone hävitada, kui väga ma püüdsingi meelt heita, ma ei suutnud seda! Fregati ja vaala kokkupõrge oli toimunud umbes kella üheteistkümne paiku õhtul. |
141 |
Ma arvestasin, et päikesetõusuni tuleks meil ujuda ligemale kaheksa tundi. Kordamööda ujudes oli see äärmisel juhul teostatav. Meri oli vaikne ja väsitas meid vähe. Aeg-ajalt püüdsin tungida pilguga läbi ööpimeduse, mida valgustas fosforne, meie liigutustest häiritud veepind. |
142 |
Näis, nagu oleksime sattunud elavhõbedavanni. Kella ühe paiku öösel valdas mind äärmine väsimus. Mu liikmed kangestusid ägedates krampides. Conseil pidi mind toetama ja mure meie olemasolu eest lasus nüüd üksnes temal. Peagi kuulsin, kuidas vaene poiss ähkis, ta hingetõmbed muutusid lühikesteks ja kiireteks. |
143 |
Kogu merepind sätendas kuukiirte paistel. See heatahtlik valgus andis meile uut jõudu. Ajasin jälle pea püsti ning vaatasin ringi igasse ilmakaarde. Märkasingi fregatti. Ta asus meist viie miili kaugusel ja moodustas ainult mingi tumeda kogu, mille suurust oli raske hinnata. |
144 |
Conseil aga jätkas minu pukseerimist. Ta tõstis aeg-ajalt pead, vaatas enda ette ja hõikus. Sellele vastas hääl, mis näis üha lähenevat. Kuulsin seda vaevalt. Mu jõud oli lõpukorral. Sõrmed olid harali ja seetõttu ei pakkunud käed küllaldast tuge. Suu, mis oli kramplikult avatud, täitus soolase veega. |
145 |
Just sel hetkel puudutas mind mingi kõva asi. Klammerdusin selle külge. Tundsin, et mind kisti veepinnale, et mu rind sügavalt hingas, ja... kaotasin teadvuse. Tänu tugevale hõõrumisele tulin nähtavasti varsti meelemärkusele ja avasin silmad pilukile. "Conseil!" sosistasin. |
146 |
See oli ilmselt kõva aine ning sugugi mitte see pehme mass, millest koosneb suurte vees elunevate imetajate keha. Kuid see kõva aine võis olla ka sarvainest kilp, nagu see esineb eelajaloolistel loomadel, ja ma olin valmis teda liigitama kahepaiksete roomajate hulka nagu kilpkonnad ja alligaatorid. |
147 |
Ka kõige muinasjutulisema, kõige mütoloogilisema olendi avastamine poleks mind suutnud sel määral üllatada. Kui looja teeb imesid, siis pole selles midagi erakordset. Ent äkki oma silmaga näha, kuidas inimene on salapärasel viisil teostanud midagi võimatut – see võib tõesti mõistuse sassi viia. |
148 |
Oli ilmne, et see oli vint, mis käima hakates laeva liikuma pani. Vaevalt jõudsime klammerduda laeva ülaosa külge, mis umbes kaheksakümmend sentimeetrit veest välja ulatus. Meie õnneks ei olnud laeva kiirus eriti suur. "Niikaua kui ta sõidab horisontaalselt, pole mul selle vastu midagi," pomises Ned Land. |
149 |
Oli viimane aeg ühendusse astuda aparaadi sisemusse sulgunud olenditega, kes nad ka ei oleks. Otsisin tema välispinnalt mingisugust ava, ukseplaati või "luuki", nagu meremehed ütlevad, kuid needid, millega terasplaadid olid liitekohtadest tugevasti ühendatud, olid kõikjal ilusti ühetaoliselt reas. |
150 |
Tuli oodata valget, et leida võimalust allveelaeva sisemusse tungimiseks. Seega olenes meie elu üksnes laeva juhtivate salapäraste tüürimeeste tujust ja kui neil oleks pähe tulnud sukelduda, oleksime olnud kadunud! See võimalus välja arvatud, ei kahelnud ma, et meil õnnestub nendega ühendusse astuda. |
151 |
Järelikult pidi olema mingi ava, mis ühendas laeva sisemust välisõhuga. Mis puutus lootusesse, et kapten Farragut meid päästab, siis tuli sellest täielikult loobuda. Liikusime lääne suunas minu arvestuse järgi võrdlemisi mõõduka kiirusega, mis ei ületanud kahtteistkümmend miili tunnis. |
152 |
Propelleri tiivad peksid laineid matemaatilise korrapärasusega ja tõusid aeg-ajalt üle veepinna, paisates sädelevat vett kõrgele õhku. Kella nelja paiku hommikul allveelaeva kiirus suurenes. Hädavaevu suutsime piitsutavate lainete käes sellele keerisetaolisele veevoolule vastu pidada. |
153 |
Viimaks jõudis see pikk öö lõpule. Mu mälestused on liiga katkendlikud, et taaselustada kõiki muljeid. Mulle meenub ainult väike üksikasi. Mõningail vaiksemail hetkil arvasin kuulvat ebamääraseid helisid, mingit põgusat harmooniat, mida tekitasid kuskilt kaugelt kostvad akordid. |
154 |
Milliseid saladusi küll varjas endas see allveelaev, millele kogu maailm asjatult lahendust otsis? Millised olendid võisid selles kummalises laevas elada? Missugune mehaaniline jõuallikas võimaldas tal liikuda säärase kiirusega? Saabus päev. Hommikune udu, mis meid ümbritses, hakkas peagi hõrenema. |
155 |
Allveelaeva sisemusest kostis äkki raua valju raginat. Üks plaat kerkis üles ning mehe pea ilmus nähtavale, tõi kuuldavale veidra karjatuse ja kadus otsekohe. Mõne hetke pärast ilmusid vaikselt kaheksa tugevat kaetud näoga meest ja lohistasid meid oma kohutavasse masinasse. |
156 |
Ma ei tea, mida nemad tundsid, kui neid sellesse ujuvasse vanglasse veeti, kuid minul isiklikult käis värin üle kogu keha. Kellega võis meil tegemist olla? Kindlasti mingit uut liiki piraatidega, kes omal viisil meredel röövisid. Vaevalt oli kitsas luuk minu järel sulgunud, kui mind ümbritses pilkane pimedus. |
157 |
Minu päevavalgusega harjunud silmad ei suutnud esialgu midagi tajuda. Tundsin vaid, kuidas mu paljad jalad raudredeli pulkade taha kinni jäid. Ned Land ja Conseil, keda tugevasti kinni hoiti, järgnesid mulle. Redeli lõppedes avanes mingi uks, mis otsekohe meie järel kõmisedes sulgus. |
158 |
Kus? Seda ei võinud ma öelda, vaevalt isegi kujutleda. Kõikjal valitses pimedus, niivõrd täielik pimedus, et isegi mõne minuti järel ei suutnud mu silmad tabada ühtki ebamäärast helki, mida võib näha ka kõige pimedamal ööl. Ned Land, kes säärase käitumisviisi üle vihane oli, andis oma pahameelele vaba voli. |
159 |
Tagasi tulles läksin vastu puulauda, mille ümber oli mitu taburetti. Kongi põrand oli kaetud paksude punutud mattidega, mis summutasid sammude kõla. Seintes polnud jälgegi aknast ega uksest. Conseil, kes teostas ülevaatust vastassuunas, jõudis minu juurde ning me läksime tagasi kajuti keskele. |
160 |
Oli möödunud juba pool tundi, ilma et meie olukorras oleks toimunud mingit muudatust, kui äkki pärast pilkast pimedust meie silmad pidid taluma kõige eredamat valgust. Meie kong muutus äkki valgeks, see tähendab, see täitus nii tugeva valgusega, et ma ei suutnud seda esialgu välja kannatada. |
161 |
Valguse värvusest ja tugevusest tundsin ära elektrivalguse, mis oli tekitanud allveelaeva ümbruses otsekui mingi suurepärase merehelenduse. Pärast seda, kui olin tahtmatult silmad sulgenud, avasin nad jälle ning nägin, et valgus hoovas poolkerataolisest mattklaasist esemest, mis asus kajuti ülemises osas. |
162 |
Nähtamatu uks pidi olema hermeetiliselt suletud, sest ükski heli ei jõudnud meie kõrvu. Laeva sisemuses näis kõik olevat surnud. Viibis ta ikka veel ookeani pinnal või oli sukeldunud meresügavustesse? Mul polnud sellest aimugi. Laes asuv valguskeha polnud kindlasti süttinud asjata. |
163 |
Kui kedagi tahetakse unustada, siis ei hakata teda ju valgustama. Ma ei eksinudki. Kuuldus riivide raginat, uks avanes ja kaks meest astusid sisse. Üks neist oli väikest kasvu, kuid tugevate lihaste ja laiade õlgadega, võimsa pea, suurte mustade juuste ja paksude vurrudega, elava ning läbitungiva pilguga. |
164 |
Tundus, et tema igapäevane kõne pidi kubisema personifikatsioonidest, metonüümiaist ja hüperboolidest. Kahjuks ei õnnestunud mul seda kontrollida, sest minu juuresolekul kõneles ta alati mingit omapärast ja mulle täiesti arusaamatut keelt. Teine tundmatu väärib hoopis üksikasjalisemat kirjeldamist. |
165 |
Kogu sellest ansamblist, tema liigutuste ja näoilme ühtsusest kokku järeldus füsiognoomide tähelepanekute põhjal vaieldamatult otsekohene iseloom, mis ei tunne kõhklusi. Tundsin tahtmatult tema juuresoleku rahustavat mõju ning olin kindel, et meie kokkusaamine lõpeb hästi. |
166 |
Kas see isik oli kolmekümne viie või viiekümne aastane, seda oli võimatu öelda. Tema kõrge kasv, avar otsaesine, sirge nina, teravate piirjoontega suu, suurepärased hambad, peened pikkade sõrmedega, äärmiselt "vaimsed" käed, kui kasutada käevaatajate väljendit, kõik see vääris üllast ja kirglikku hinge. |
167 |
See inimene kujutas enesest kahtlemata kõige imetlusväärsemat inimtüüpi, keda ma olen iial kohanud. Veel üks iseloomustav detail: tal oli nii suur silmadevahe, et ta võis korraga haarata peaaegu veerand horisonti. Sellele lisandus, nagu ma hiljem kontrollisin, veelgi teravam nägemine kui Ned Landil. |
168 |
Kuis läbistas see meie silmadele läbipaistmatut veepinda ja luges sügavast merepõhjast nagu avatud raamatust! Mõlemal tundmatul oli peas saarmanahast barett, jalas hülgenahksed säärikud, seljas mingist erilisest materjalist riided, mis liibusid vabalt keha ümber ega takistanud liigutusi. |
169 |
Pikem mees, kes oli ilmselt laeva kapten, vaatles meid suurima tähelepanuga, sõnagi lausumata. Siis pöördus ta oma kaaslase poole ning rääkis temaga mingis mulle tundmatus keeles. See oli kõlav, harmooniline ja paindlik kõne, millele näis olevat omane täishäälikute äärmiselt mitmekesine rõhutamine. |
170 |
Teine vastas peanoogutusega ning lisas paar-kolm täiesti arusaamatut sõna. Siis näis tema pilk uurivat otseselt mind. Vastasin heas prantsuse keeles, et ma teda ei mõista, kuid ta ei paistnud minust aru saavat ja meie olukord muutus üsna täbaraks. "Ehk härra jutustaks meie seiklustest," ütles mulle Conseil. |
171 |
Jäi üle veel kõnelda inglise keelt. Võib-olla suudame end arusaadavaks teha selle keele abil, mis on kujunenud peaaegu ülemaailmseks. Oskasin inglise keelt nagu saksa keeltki ainult niipalju, et võisin vabalt lugeda. Sellest muidugi ei piisanud korralikuks kõnelemiseks. |
172 |
Siis kraapisin viimases hädas kokku kõik oma koolipõlvest säilinud tarkuse ja hakkasin meie seiklustest ladina keeles vestma. Cicero oleks kindlasti oma kõrvad kinni toppinud ja mind kogu mu ladina keelega kööki saatnud, kuid kõigest hoolimata sain sellegagi hakkama. Tulemus oli endine. |
173 |
Nad pole ei inglased, prantslased ega sakslased, see on kõik, mida võib öelda. Ometi kaldun ma arvama, et nii kapten kui ka tüürimees on sündinud lõunapoolsete laiuskraadide all. Kuid kas nad on hispaanlased, türklased, araablased või hindud, seda pole võimalik nende tunnuste järgi otsustada. |
174 |
Ta tõi meile riided – mingist erilisest, mulle tundmatust materjalist madrusejakid ning püksid. Riietusin kiiresti ja mu kaaslased järgnesid minu eeskujule. Samal ajal kattis tumm, võib-olla isegi kurt stjuuard laua kolmele inimesele. "Vaat see on juba midagi tõsisemat ja paljutõotavat," rõõmustas Conseil. |
175 |
Serveeritud toitude hulgas tundsin ära mitmesuguseid kalu, mis olid väga peenelt valmistatud. Kuid mitmete roogade kohta, mis muide olid suurepärased, ei osanud ma midagi öelda, isegi seda mitte, kas see oli taime- või lihatoit. Mis puutub lauanõudesse, siis olid need elegantsed ja väga maitsekalt tehtud. |
176 |
Nad lausa õgisid ja ma järgisin viivitamatult nende eeskuju. Pealegi olin nüüd täiesti rahulik meie edaspidise saatuse suhtes, sest oli ilmne, et meie võõrustajad ei kavatsenud lasta meil nälga surra. Kõik siin ilmas on mööduv, isegi inimese nälg, kes on olnud viisteist tundi söömata. |
177 |
Mu mõlemad kaaslased heitsid vaibale kajuti põrandal ning vajusid varsti sügavasse unne. Mina aga ei suutnud nii kergesti unele alistuda. Liiga palju mõtteid oli kogunenud mu pähe, liiga palju lahendamata küsimusi keerles seal, liiga palju kujutlusi hoidis mu silmad avatuina. |
178 |
Tundsin, õigemini küll arvasin tundvat, et aparaat tungib ikka sügavamatesse veekihtidesse. Hirmsad unenäod painasid mind. Nägin veealuseid salaurkaid täis tundmatuid loomi ning allveelaeva niisama kohutavana nende keskel elavat ja liigutavat, otsekui oleks ta olnud nendetaoline. |
179 |
Ärkasin esimesena. Mu kaaslased polnud teist külgegi keeranud ning lamasid oma nurgas nagu elutud kehad. Pärast niisugust tublit und tundsin, et mu pea on täiesti selge ja vaim värske. Jätkasin meie kambri tähelepanelikku uurimist. Selle sisemuses polnud midagi muutunud. |
180 |
Miski ei osutanud olukorra peatsele muutumisele ning ma küsisin endalt tõsiselt, kas meid jäetakse määramata ajaks sellesse puuri. See perspektiiv tundus seda hirmsam, et kuigi mu mõistus oli vabanenud eelmise õhtu painajalikest kujutlustest, tundsin ikka, et miski oleks nagu rõhunud mu rinda. |
181 |
Vaatamata kongi avarusele olime ilmselt juba ära tarvitanud suurema osa hapnikust, mis temas leidus. Tarvitab ju inimene ühe tunni jooksul sajas liitris õhus sisalduva hapnikuhulga, ning tarvitatud õhk, milles on peaaegu niisama palju süsihappegaasi kui seal varem oli hapnikku, muutub hingamiskõlbmatuks. |
182 |
Ka see oli võimalik. Või siis kõige hõlpsam ja kõige ökonoomsem, seega ka kõige tõenäolisem õhu hankimise viis seisnes selles, et minna veepinnale hingama nagu valaskalad ja uuendada oma õhutagavara kahekümne neljaks tunniks. Milline see meetod ka ei oleks, kuid mulle näis, et on viimane aeg seda kasutada. |
183 |
Olin juba sunnitud hingamist kiirendama, et kätte saada seda vähest hapnikku, mis oli veel meie kongi jäänud, kui äkki tundsin värskendavat õhuvoolu, mis kandis soolakat merehõngu. See oli tõepoolest elustav joodirikas meretuul! Hingasin läbi pärani avatud suu ja mu kopsud paisusid värske õhu molekulidest. |
184 |
Allveelaev, see terasest koletis, tõusis ilmselt ookeanipinnale hingama nagu vaaladki. Tema värske õhu hankimise viis oli mulle nüüd täiesti selge. Tõmmanud kopsud värsket õhku täis, hakkasin otsima ava ehk õhujuhtmeid, mis selle tervistava hoovuse meieni tõid. Leidsin ta õige pea. |
185 |
Ukse kohal asuski ava, kust kongi tulvas värske õhu juga ning uuendas selle hapnikuvaest õhku. Olin just jõudnud selle tähelepaneku teha, kui Ned ja Conseil taaselustava õhuvahetuse mõjul peaaegu üheaegselt ärkasid. Nad hõõrusid silmi, ringutasid käsi ja olid mõne hetkega jalul. |
186 |
Kui allveelaeva meeskond on huvitatud saladuse hoidmisest, ja kui see huvi kaalub üles kolm inimelu, siis, arvan, on meie elu suures hädaohus. Kui lugu on vastupidine, siis saadab koletis, kes meid neelas, meid esimesel võimalusel tagasi meietaoliste poolt asustatud maailma. |
187 |
Seejärel vestlus soikus ja igaüks jäi mõttesse. Pean tunnistama, et hoolimata vaalaküti enesekindlusest ei hellitanud mina küll mingeid lootusi. Minu arvates polnud olemas mingeid soodsaid juhuseid, millest Ned oli kõnelnud. Kindlaks juhtimiseks vajas allveelaev arvukat meeskonda. |
188 |
Lisaks oli vaja kõigepealt olla vaba, aga seda me ei olnud. Ma ei näinud mingit võimalust sellest hermeetiliselt suletud teraskongist põgenemiseks. Kui aga selle laeva kummalisel komandöril peaks olema mõni saladus varjata, mis näis vägagi võimalik olevat, siis ei lase ta meid pardal vabalt tegutseda. |
189 |
Ühtlasi taipasin ma, et mida enam Ned Land mõtiskles, seda kibestunumad mõtted tema pead täitsid. Kuulsin, kuidas tema kurgupõhjast kostis üha kõvemaid vandesõnu, ja märkasin, et ta liigutused muutusid uuesti ähvardavaks. Ta tõusis, keerles nagu metsloom puuris ja peksis rusikate ning jalgadega vastu seina. |
190 |
Kui meisse oleks suhtutud hästi, siis poleks meid kui merehädalisi nii kauaks unustatud. Ned Land, kelle vägevat magu nälg kõvasti piinas, läks ikka vihasemaks ja vihasemaks, ning olgugi et mul oli tema ausõna, olin tõesti hirmul, et ta plahvatab, niipea kui keegi laeva meeskonnast ilmub. |
191 |
Terasest seinad jäid tummaks. Ma ei kuulnud isegi mingeid hääli laeva sisemusest, kõik näis olevat surnud. Ilmselt seisis laev paigal, sest muidu oleksin tundnud vindi liikumisest tekkivat laevakere värinat. Allveelaev oli ilmselt sukeldunud vetesügavusse ega kuulunud enam maismaa valdkonda. |
192 |
Mis puutub meie mahajäetusse ja eraldatusse selle kongi üksinduses, siis ei oska ma arvata, kui kaua see võis kesta. Lootus, mis oli tekkinud kohtumisel laeva kapteniga, kustus vähehaaval. Selle inimese pehme vaade, tema suuremeelne ilme ja õilis hoiak, – kõik see kadus mu kujutlusest. |
193 |
Kas see mees tõesti kavatses lasta meil surra selles kitsas vangikongis, jättes meid kõigi nende hirmsate katsumuste meelevalda, millesse kohutav nälg inimesi tõukab? See õudne mõte omandas mu ajus äärmiselt terava kuju ning kujutlusvõime kaasabil tundsin end peagi meeletust hirmust haaratuna. |
194 |
Conseil jäi rahulikuks, Ned Land möirgas. Sel hetkel kuuldus väljast mingit häält. Metallplaatidel kõlasid inimese sammud. Lukk keerati lahti, uks avanes ja ilmus stjuuard. Enne kui suutsin kanadalast takistada, tormas too õnnetule kallale, lõi ta pikali ning haaras tal kõrist kinni. |
195 |
Komandör polnud ju esitanud mulle mingisugust küsimust, järelikult polnud vaja ka vastata. See inimene kõneles prantsuse keelt täiesti vabalt ja ilma igasuguse aktsendita. Tema laused olid selged, sõnad täpsed, kõne haruldaselt voolav. Ometi ei tunnetanud ma temas oma kaasmaalast. |
196 |
Teie ei tea, et kokkupõrgete tagajärjel teie veealuse aparaadiga juhtusid mitmesugused õnnetused, mis erutasid avalikku arvamust mõlemal kontinendil. Ma ei hakka teid vaevama mitmesuguste hüpoteeside esitamisega, millega püüti seletada seda arusaamatut nähtust, mille saladust tunnete ainult teie. |
197 |
Milline soomus, kui tahes paks see ka poleks, peaks vastu allveelaeva rünnakule? Polnud ühtki inimest, kellele ta oleks pidanud oma tegude üle aru andma. Jumal, kui ta sellesse uskus, ja tema enda südametunnistus, kui tal see olemas oli – need olid tema ainsad kohtumõistjad. |
198 |
Kuna ma ei soovi kasutada vägivalda, siis ootan ma teilt eriti niisugustel kordadel passiivset kuuletumist. Sellega võtan teilt vastutuse ning vabastan teid täielikult igasugustest kohustustest, sest minu kohus on teha teile võimatuks selle nägemine, mida pole vaja näha. |
199 |
Ma tunnen teid, härra Aronnax. Teil ega teie kaaslastel ei maksaks võibolla nii väga nuriseda juhuse üle, mis ühendas teie saatused minu omaga. Raamatute hulgas, mida ma kasutan oma armsamate uurimuste juures, leiate ka oma teose suurte meresügavuste kohta. Olen seda sageli lugenud. |
200 |
Lubage endale öelda, härra professor, et te ei hakkagi nii väga kahetsema seda, et viibite minu laeva pardal. Te reisite imedemaailmas. Üllatus ja hämmastus on edaspidi küllap teie tavaline hingeseisund. Pole kerge harjuda alatise vaatemänguga, mida merepõhi teie silmadele pakub. |
201 |
Umbes kümne meetri järel avanes minu ees teine uks. Astusin söögisaali, mis oli sisustatud ja kaunistatud ranges stiilis. Saali kummaski otsas asusid kõrged tammepuust, eebeninikerdustega puhvetkapid, mille lainelise servaga riiuleil särasid hindamatu väärtusega fajanss, portselan ja kristallnõud. |
202 |
Teinekord jälle lähen jahile sellesse elementi, mis näib olevat inimesele ligipääsmatu, ja püüan metsloomi, kes elutsevad minu veealustes metsades. Nagu vanal Neptunil, söövad minu loomakarjad kartmatult ookeani avarail aasadel. Seal asuvad minu tohutud valdused, kus loodus ise kõike kasvatab. |
203 |
Minu kokk on hea konserveerija, kes oskab ookeanisaadusi suurepäraselt säilitada. Maitske kõiki neid toite. Siin on meripurakonserv, mida iga malailane peaks parimaks maailmas, see koor seal on saadud vaalaliste nisadest lüpstud piimast, siin aga on Põhjamere pruunvetikaist valmistatud suhkur. |
204 |
Sellele on lisatud violetseid värvaineid, mida saan Vahemeres elavast merijänesest. Teie tualettlaual olevad lõhnaõlid on meretaimede destilleerimise saadus. Teie voodi on tehtud ookeanide pehmeimast merilentsist. Teie kirjutussulg on vaalakiusest, tindiks aga on seepia või kalmaari vedelik. |
205 |
Tema hingus on puhas ja tervislik. See on tohutu kõrb, kus aga inimene pole iial üksi, sest kõikjal enda kõrval tunneb ta pulbitsemas elu. Meri on üleloomuliku ja imepärase elu allikas; kõik temas on liikumine ja armastus, ta on elav lõpmatus, nagu ütleb üks teie poeetidest. |
206 |
Ja tõepoolest, härra professor, loodus on siin esindatud oma kolme riigi – kivi-, taime- ja loomariigi näol. Eriti arvukalt on esindatud viimane: viis hõimkonda zoofüüte, kolm klassi lülijalgseid, viis klassi molluskeid, kolm klassi selgroogseid – imetajad, roomajad ja arvutud leegionid kalu. |
207 |
Need on ainsad niidid, mis mind veel maaga seovad. Minu jaoks oli maailma lõpp sel päeval, mil "Nautilus" sukeldus esimest korda meresügavusse. Tol päeval ostsin ma oma viimased raamatud, brošüürid ja ajalehed. Tollest päevast peale tahan ma uskuda, et inimkond pole enam midagi uut mõelnud ega kirjutanud. |
208 |
Seal leidus rikkalikult mitmes keeles raamatuid teaduse, filosoofia ja kirjanduse valdkonnast. Huvitav oli see, et erinevates keeltes raamatud asusid riiuleil segamini, ilma kindla korrata, mis näitas, et "Nautiluse" kapten luges vabalt kõikides keeltes, ükskõik mis talle aga kätte juhtus. |
209 |
Kuid selle kogu eriline väärtus seisis teadusalases kirjanduses. Mehaanika-, ballistika-, hüdrograafia-, meteoroloogia-, geograafiaja geoloogia-alased teosed omasid siin niisama tähtsat kohta kui loodusteaduse-alased ning ma taipasin, et need moodustavadki kapteni peamise uurimisala. |
210 |
Umbes kolmkümmend suurte meistrite ühesarnastes raamides maali kaunistasid mustriliste vaipadega kaetud seinu. Maalide vahel särasid haruldaste relvade kogud. Nägin siin äärmiselt hinnalisi lõuendeid, millest suuremat osa olin võinud imetleda juba Euroopa erakogudes või kunstinäitustel. |
211 |
Omal ajal armastasin koguda inimeste loodud kauneid teoseid. Olin agar otsija, väsimatu tuhnija ning suutsin kokku korjata mõned kõrgeväärtuslikud esemed. Need on mu viimased mälestused minu jaoks surnud maast. Minu silmis kuuluvad ka moodsad kunstnikud sama hästi kui antiikaega. |
212 |
Okasnahksetest leidus siin meritähti, meriliiliaid, karikliiliaid, merisiilikuid, meripurasid ehk holotuure, ühesõnaga täielik kogu selle hõimkonna esindajaid. Mõni nõrganärviline konhülioloog oleks kahtlemata minestanud arvukate vitriinide ees, kus klasside järgi asusid limuste hõimkonna esindajad. |
213 |
Lõpuks säilitati siin üksikuid hindamatu väärtusega pärleid. Mõned neist olid tuvimunast suuremad ning kaugelt hinnalisemad sellest pärlist, mille prantsuse meresõitja Tavernier müüs kolme miljoni frangi eest Pärsia šahhile, ja ületasid isegi Maskati imaami oma, mida ma seni pidasin suurimaks maailmas. |
214 |
Nad võivad tõepoolest loodusteadlases huvi äratada. Minu jaoks aga on neil eriline väärtus veel seetõttu, et olen nad oma käega merepõhjast korjanud. Oma uurimisretkedel olen käinud läbi kõik maailma mered." "Ma mõistan, kapten, ma mõistan täiesti, milline rõõm on niisuguste aarete keskel viibida. |
215 |
Ja ometi pean ma tunnistama, et teie "Nautilus", tema tohutu liikumisjõud, seadeldised, mis võimaldavad teda juhtida, võimas jõuallikas, mis on tema hingeks, kõik see erutab ülimalt minu uudishimu. Näen siin seinal instrumente, mille otstarvet ma ei tunne. Kas ma tohiksin teada. |
216 |
Järelikult pole "Nautiluses" ühtki nurgakest, kus teil oleks keelatud viibida. Võite kõigega kuni viimse üksikasjani tutvuda ning minu jaoks pole midagi meeldivamat, kui olla teie tšitšeroone." "Ma ei tea, kuidas teid tänada, mu härra, kuid ma ei tahaks teie lahkust kuritarvitada. |
217 |
Seal leidsingi ma mitte enam kajuti, vaid elegantse toa, mida sisustasid voodi, tualettlaud ja veel mõned mööbliesemed. Mul jäi üle oma võõrustajat ainult tänada. "Teie tuba asub minu oma kõrval," ütles ta mulle, "ja minu omast viib uks otse salongi, millest asja lahkusime." Astusin kapteni tuppa. |
218 |
See on kõik, mis ma võin teile öelda." "Ma ei taha olla pealetükkiv, mu härra, ja piirdun sellise saavutuse imetlemisega. Esitaksin siiski ühe küsimuse, millele, kui see on ebadiskreetne, võite jätta vastamata. Elemendid, mida kasutate selle imepärase jõu saamiseks, kuluvad vist küll väga kiiresti. |
219 |
Peale selle ütlen teile, et naatriumelemente tuleb pidada kõige võimsamaiks ja et nende elektrodünaamiline võimsus ületab kahekordselt tsinkelementide oma." "Ma mõistan täielikult naatriumi eeliseid teie olukorras, härra kapten. Teda leidub meres. Hästi. Kuid enne tuleb teda ju valmistada, ühesõnaga – toota. |
220 |
Aga kui ma ei eksi, siis vajaksite säärasel juhul oma patareide toitmiseks rohkem naatriumi, kui suudaksite teda toota. Tuleks nii välja, et tootmiseks kulutate rohkem kui toodate!" "Seepärast, mu härra, ei kasutagi ma selleks elektrienergiat, vaid lihtsalt kivisöe põlemisest saadud energiat. |
221 |
Ma ei palu teilt muud kui ainult veidi kannatust. Aega teil ju on. Ärge unustage ainult üht: kõige eest, mis mul on, võlgnen tänu ookeanile. Ta annab mulle elektrienergiat ja elektrienergia annab "Nautilusele" soojust, valgust, liikumisenergiat, ühesõnaga, annab talle elu. |
222 |
Elektrijuhtme abil on ta ühenduses logi propelleriga ning osuti näitab mulle allveelaeva tegelikku kiirust. Nagu näete, liigume praegu tagasihoidlikult viisteist miili tunnis." "See on imetlusväärne, kapten. Näen, et olete õigesti talitanud, kasutades seda jõuallikat, mis tulevikus asendab tuule, vee ja auru. |
223 |
Seejärel tuli viie meetri pikkune kapteni tuba, kahe ja poole meetri pikkune minu tuba ja lõpuks seitsme ja poole meetrine õhureservuaar, mis ulatus kuni laeva ninani. Kokku seega kolmkümmend viis meetrit. Veekindlates vaheseintes olid kautšukist tihendite abil hermeetiliselt suletavad uksed. |
224 |
Ta on üleni tekiga kaetud, täiesti veekindel ning tugevate poltidega laeva külge kinnitatud. See redel viib luugi juurde, mis on spetsiaalselt selle jaoks "Nautiluse" keresse tehtud ning mille vastas asub samasugune luuk paadi põhjas. Selle kahekordse ava kaudu ronin paati. |
225 |
Läinud läbi ruumi, kus asus laevalaele viiv trepp, sattusin kahe meetri pikkusesse kajutisse, kus Ned ja Conseil hea isuga neelasid suurepärast toitu, millest nad lausa võlutud olid. Seejärel avanes uks kolme meetri pikkusesse kööki, mis asus laeva ruumikate tagavarakambrite vahel. |
226 |
Siin toimus kogu toiduvalmistamine samuti elektriga, mis on võimsam ja kuulekam isegi gaasist. Plaatinast keeduplaatide all asusid elektrijuhtmed, mis andsid neile edasi oma ühtlaselt jaotuva ning püsiva soojuse. Elekter soojendas ka vee destilleerimise aparaate, mis andsid suurepärast joogivett. |
227 |
Köögi kõrval asus mugavalt sisustatud vannituba sooja- ja külmaveekraanidega. Köögile järgnes viie meetri pikkune meeskonnaruum. Selle uks aga oli suletud ja nii ei saanudki ma näha selle sisseseadet, mis oleks võimaldanud umbkaudseltki kindlaks teha "Nautiluse" meeskonna arvulise suuruse. |
228 |
Lõpuks oli veel üks veekindel vahesein, mis eraldas meeskonnaruumi masinaruumist. Uks avanes ning ma leidsin end laeva sellest osast, kuhu kapten Nemo silmapaistva insenerina oli asetanud mootorid. Hästi valgustatud masinaruum oli vähemalt kakskümmend meetrit pikk ning jaotatud kahte ossa. |
229 |
Elementide poolt toodetud elektrienergia juhitakse laeva ahtrisse, kus ta suurte elektromagnetite kaudu annab oma energia erilise väntade ja hammasrataste süsteemi kaudu üle propellerile. Viimase läbimõõt on kuus meetrit, käigu pikkus seitse ja pool meetrit ning ta võib teha sada kakskümmend tiiru sekundis. |
230 |
Ta kujutab endast piklikku silindrit, mille otsad on koonusekujulised. See tuletab väga meelde sigarit – kuju, mis ongi juba Londonis kasutusele võetud enamiku taoliste konstruktsioonide juures. Selle sigari pikkus ühest otsast teise on täpselt seitsekümmend meetrit, tema suurim laius kaheksa meetrit. |
231 |
Pikkuse ja laiuse suhe pole seega kümme ühe vastu nagu teie suurtel kiiraurikutel, kuid ta on küllaldane selleks, et kõrvale surutud vesi libiseks kergesti ta pinnal ega takistaks liikumist. Nende kahe mõõtme abil võite väga lihtsalt välja arvutada "Nautiluse" pindala ja ruumala. |
232 |
Ruumala on tuhat viissada ja kaks kümnendikku kuupmeetrit, seega täieliku sukeldumise juures on tema kaal ja veeväljasurve tuhat viissada kuupmeetrit ehk tonni. Kui ma seda allveelaeva kavandasin, tahtsin, et ujudes oleks üheksa kümnendikku temast vee all ja ainult üks kümnendik ulatuks üle veepinna. |
233 |
See annab talle erakordse tugevuse. Tänu niisugusele kambrilisele ehitusele on ta survele niisama vastupidav, nagu oleks ta ühest tükist ja seest täis. Selline laevakere ei saa järele anda, kuna ta seisab koos mitte neetide abil, vaid iseenesest, kusjuures osade kokkumonteerimine on esmaklassiline. |
234 |
Kui nüüd minu käsutuses oleksid veereservuaarid, mille mahutavus vastaks sellele kümnendikule ehk saja viiekümnele ja seitsmekümne kahele sajandikule tonnile, siis pärast nende täitmist veega oleks allveelaeva veeväljasurve tuhat viissada seitse tonni ja ta vajuks täiesti vee alla. |
235 |
Seda ma mõistan täiesti, et te vee alla vajute, aga kui te tahate sukelduda veelgi sügavamale, kas siis ei suru vesi teie laeva alt üles tugevusega, mis võrdub ühele atmosfäärile iga kolmekümne jala kohta, seega umbes ühele kilogrammile ruutsentimeetri kohta?" "Täpselt, mu härra. |
236 |
Seega peaksin kaalu sel määral suurendama, et allveelaev tuhande viiesaja seitsme ja kahe kümnendiku tonni asemel kaaluks tuhat viissada kolmteist ja seitsekümmend seitse sajandikku tonni. Järelikult suureneks kaal ainult kuue tonni ja viiekümne seitsme sajandiku võrra. |
237 |
Kuid ma võin "Nautilust" juhtida ka vertikaalses tasapinnas – alt üles ja ülevalt alla – kahe liikuva pinna abil, mis on kinnitatud laeva kummalegi küljele veeliini kohale. Neid kaldpindu liigutavad laeva sees olevad võimsad hoovad, mille abil neile vajalik kallak antakse. |
238 |
Ei vee muljumist suurtes sügavustes, sest selle laeva kahekordne kere on rauast tugevam, ei niisugust taglast, mida lainetus kulutab, purjesid, mida tuul puruks rebib, ei mingeid katlaid, mis auru survel lõhkevad, ega ka tuleohtu, sest see aparaat on tehtud mitte puust, vaid terasplaatidest. |
239 |
Seal minu töölised, see tähendab minu vaprad kaaslased, kellele ma olin andnud vastava hariduse ja väljaõppe, ja mina ise viisime "Nautiluse" ehitamise lõpule. Pärast seda hävitasime tulega kõik jäljed meie viibimisest saarel, mille ma oleksin meelsasti õhku lasknud, kui oleksin suutnud. |
240 |
See tähendab, et kvintiljonis on niisama palju miljardeid kui miljardis ühtesid. See tohutu veemass võrdub ligikaudu veehulgaga, mida kogu maailma jõed kannavad merre neljakümne tuhande aasta jooksul. Möödunud geoloogilistest ajastutest oli esimene tuleajastu, millele järgnes veeajastu. |
241 |
Siis oli kogu maakera pind kaetud veega. Edasi ilmusid siluriajastul vähehaaval üksikud mäetipud vee alt nähtavale, tekkisid saared, mis kohalike veeuputuste tagajärjel aeg-ajalt kadusid, siis jälle uuesti tekkisid, omavahel liitusid ning moodustasid lõpuks mandrid sellistena, nagu me neid praegu tunneme. |
242 |
Vaikset ookeani piiravad põhjast ja lõunast polaarjooned, idast ja läänest Aasia ja Ameerika, mille kaugus teineteisest võrdub saja neljakümne viie pikkuskraadiga. See on kõige vaiksem ookeanidest, tema hoovused on laiad ning aeglase vooluga, tõusud ja mõõnad väikesed, sademete hulk aga suur. |
243 |
Ma panin tähele, et terasplaadid olid asetatud soomusetaoliselt, nii et nende servad ulatusid üksteisest veidi üle ning andsid laevale suurtele roomajatele omase välimuse. Sellega seletub ka see, et hoolimata parimaist pikksilmadest oleks seda laeva alati peetud mõneks mereloomaks. |
244 |
Meri oli suurepärane, taevas selge. Meie pikk sõiduriist peaaegu ei õõtsunudki ookeani laiadel lainetel. Kerge idatuul pani veepinna virvendama. Silmapiir, millelt udu oli kadunud, pakkus häid vaatlusvõimalusi. Ümberringi ei olnud midagi näha, ei ühtki kaljurahu ega saarekest. |
245 |
Ta ootas mõne silmapilgu, kuni taevakeha jõudis oma kulminatsioonipunkti. Sellal kui ta vaatlust teostas, ei liigatanud ükski muskel temas ning vaevalt oleks instrument püsinud kindlamini paigal isegi siis, kui seda oleksid hoidnud mõne raidkuju marmorist käed. "Kaksteist," ütles ta siis. |
246 |
Selle kohta ei võinud ma praegu veel midagi öelda. Mind, kelle saatus oli heitnud tema laeva pardale ja kelle elu oli tema kätes, võttis ta vastu külmalt, kuid külalislahkelt. Ainult minu kätt, mille talle ulatasin, ei võtnud ta vastu. Oma kätt polnud ta mulle kunagi andnud. |
247 |
Seejärel peatus mu pilk suurel maailmakaardil ja ma asetasin sõrme nimetatud meridiaani ja paralleeli ristumiskohale. Merel on omad jõed nagu mandritelgi. Need on erilised hoovused, mida võib ära tunda vee temperatuuri ja värvuse järgi. Tähtsamat neist tuntakse Golfi hoovuse nime all. |
248 |
Pealegi, uskuge mind, praegu on parem loobuda mõttest "Nautilus" vallutada või siis sellelt põgeneda. See laev on üks moodsa suurtööstuse meistriteoseid ja mul oleks väga kahju, kui ma ei saaks seda näha! Paljud inimesed lepiksid meie olukorraga, sest see pole ju muud kui viibimine imede keskel. |
249 |
Milline vaatepilt! Milline sulg oleks küll võimeline seda kirjeldama? Kes küll suudaks maalida läbipaistvaisse veekihtidesse tungivate kiirte valgusefekte, seda valguse mahedat üleminekut varjuks ookeani alumiste ja ülemiste kihtide suunas! Merevee läbipaistvus on üldiselt tuntud. |
250 |
Kui pidada õigeks Ehrenbergi hüpoteesi, et sügaval asuvad veekihid helendavad, siis on loodus määranud süvamere elanikele küll ühe oma imepärasemaist vaatepiltidest. Võisin selles veenduda, jälgides valgusemängu "Nautiluse" aknast. Aknad salongi kummaski küljes viisid senitundmatuisse sügavustesse. |
251 |
Siis laskis ta sellest teatada leedi Helenale, kes tõttas tema juurde tekile, tundes kalapüügi vastu tõepoolest suurt huvi. Meri oli suurepärane. Oli lihtne veepinnal hai kiireid liigutusi jälgida, kui ta üllatava jõuga sukeldus või kiiresti pinnale sööstis. John Mangles tegi vajalikud korraldused. |
252 |
Mõne hetke pärast oli ta üle reelingu tõstetud ja laevalaele paisatud. Kohe lähenes üks meremees talle ettevaatlikult ja raius võimsa kirvehoobiga maha mereeluka kohutava saba. Kalapüük oli lõppenud, koletise poolt polnud enam midagi karta; meremeeste kättemaksuiha oli rahuldatud, nende uudishimu aga mitte. |
253 |
Hai alles hingeldas. Ta oli kümme jalga pikk ja kaalus üle kuuesaja naela. Niisugune pikkus ja kaal on haamerkala kohta tavaline. Kuigi haamerkala ei kuulu kõige suuremate haide hulka, tuleb teda pidada üheks kõige kardetavamaks. Varsti oli selle määratu kala kõht ilma pikema jututa kirvehoopidega avatud. |
254 |
Tekkis hetkeline vaikus. Igaüks vaatles seda habrast leidu uurival pilgul. Kas peitus selles mõne suure õnnetuse saladus või ainult tühine teade, mille tegevusetu meresõitja oli vetevalda usaldanud? Tuli teada saada, milles asi, ning Glenarvan hakkas pikemalt ootamata pudelit uurima. |
255 |
Vaadake teda katvat kivistist, see on merevee mineraliseerunud sadestis. See pudel on enne haikala kõhtu sattumist juba kauemat aega ookeanis ujunud." "Mul on võimatu teiega mitte nõustuda," vastas major. "Muidugi, see habras pudel võis oma kivise katte kaitse all sooritada pika teekonna. |
256 |
Raske oleks olnud teisiti toimida – ja lord Glenarvan otsustas purustada väärtusliku pudeli kaela. Selleks tuli tarvitada haamrit, sest kivine kest oli omandanud graniidi kõvaduse. Varsti langesidki pudelikaela killud lauale ja nähtavale tuli mitu üksteise külge kleepunud paberitükki. |
257 |
Kõigepealt, juba esimestest tähtedest näen, et tegemist on kolmemastilise laevaga, mille nimi tänu inglis- ja prantsuskeelsetele dokumentidele on tervenisti säilinud: see on "Britannia". Kahest järgmisest sõnast gonie ja austral on vaid teisel sõnal tähendus, mida te kõik taipate. |
258 |
Prantsuskeelne sedel on neist kolmest kindlasti kõige täielikum. Samuti pole kahtlust, et kõigi kolme sedeli sisu oli sõna-sõnalt ühesugune, sest kõigil on samapalju ridu. Seepärast peame nüüd sedelid kõrvutama ja ühte keelde tõlkima, et leida kõige tõenäolisem, loogilisem ja selgem mõte. |
259 |
Ainult Glenarvanid üksi uskusid, et truudus seob nii suuri kui ka väikesi, ja nad ei muutnud oma suhtumist rentnikesse. Ühelgi neist ei tarvitsenud lahkuda katuse alt, mis oli näinud nende ilmaletulekut; ükski ei jätnud maha paika, kus puhkasid tema esivanemad; kõik jäid oma põliste isandate klanni. |
260 |
Kuid oma vabameelsete vaadete tõttu ja vähimagi püüuta meeldida Hannoveri dünastiale, oli ta Inglismaa riigimeeste seas küllaltki halvas kirjas, peamiselt sel põhjusel, et pidas kinni oma esiisade pärimustest ja osutas tarmukat vastupanu "lõunapoolsete" poliitilisele survele. |
261 |
Ta oli kosinud miss Helena Tuffneli, kelle isa, kuulus maadeuurija William Tuffnel, oli üks maateaduse ning avastuskire arvukatest ohvritest. Miss Helena ei kuulunud kõrgest soost perekonda, kuid ta oli šotlanna, mis lord Glenarvani silmis kaalus rohkem kui suursuguseimgi päritolu. |
262 |
Ta kohtas neiut tema isa majas Kilpatrickis, kus vaene orb elas üksinda, peaaegu varanduseta. Lord mõistis, et vaesest tüdrukust saab tubli naine, ja ta abiellus temaga. Miss Helena oli kahekümne kahe aastane heledapäine neiu, kelle silmad olid sinised nagu šoti järvede vesi ilusal kevadhommikul. |
263 |
Helena armastus oma mehe vastu oli veel suurem kui ta tänulikkus. Ta armastas teda, nagu tema oleks rikas pärijanna ja m e e s hüljatud orb. Mis aga puutub tema talunikesse ja teenijaisse, siis olid need valmis andma oma elu naise eest, keda nad nimetasid "meie heaks Lussi emandaks". |
264 |
Lord ja leedi Helena elasid õnnelikult Malcolmi lossis keset suurepärast ja metsikut mägismaa loodust. Nad jalutasid hämarail kastani- ja sükomooripuiesteil, järve kallastel, kus helises veel muistseid sõjalaule, ürgseis kuristikes, kuhu sajanditevanused varemed on kirjutanud Šoti ajaloo. |
265 |
Ärasõidule järgnenud päeval teatas telegramm mehe peatsest tagasipöördumisest, õhtul saabunud telegramm aga lükkas kojusõidu edasi – lord Glenarvani ettepanekud ei leidnud soovitud vastuvõttu. Kahe päeva pärast tulnud kirjas avaldas ta ilmset rahulolematust admiraliteedi asjassesuhtumise üle. |
266 |
Õde oli kuueteistkümne aastane. Ta ilus, pisut väsinud nägu, ta silmad, nähtavasti palju nutnud, ta alistunud, kuid vapper ilme, ta kehv, kuid puhas riietus jätsid temast sümpaatse mulje. Tema käekõrval oli kaheteistkümneaastane julge ilmega poiss, kes näis olevat õe oma kaitse alla võtnud. |
267 |
Harry Grant kaotas oma naise Roberti sündides, ja oma pikkade reiside ajal jättis ta lapsed vana hea nõo hoolde. Kapten Grant oli julge meremees ja tundis hästi oma ametit. Kuna ta oli ühtaegu nii hea meresõitja kui ka hea ärimees, ühendas ta endas mõlemad kaubalaevastiku kaptenile nii väärtuslikud omadused. |
268 |
Nagu Glenarvanid ja nii mõnedki Šoti madalmaa nimekad perekonnad, oli ta oma südames agressiivse Inglismaa vastane. Olles veendunud, et tema kodumaa huvid ei või ühtida Inglismaa huvidega, otsustas ta oma kaasmaalastele vaba arengu võimaldamiseks asutada laialdase Šoti asumaa mõnel Vaikse ookeani saarel. |
269 |
Väga võimalik. Aga võimalik on seegi, et tema salajasi lootusi märgati. Oli niisiis täiesti arusaadav, et valitsus keeldus teda kolonisatsioonikavatsuste juures abistamast ja veeretas kapten Granti teele isegi raskusi, mis igal teisel maal oleksid inimesele saatuslikuks saanud. |
270 |
Lapsed elasid endiselt Dundees, puuduses, milles neile kaasa tunti, kuid mida nad ei häbenenud ja mille vastu nad vapralt võitlesid. Mary mõtles ainult oma vennale ja unistas tema õnnelikust tulevikust. Mis puutub temasse endasse, siis uskus ta, et "Britannia" on igaveseks kadunud ja isa kindlasti surnud. |
271 |
Leedi Helena arvestas laste väsimust ega tahtnud kõnelust kauem jätkata. Mary Grant ja Robert juhiti neile määratud magamistubadesse; nad uinusid, unistades paremast tulevikust. Lapsed lahkunud, laskis leedi Helena kutsuda majori ja teatas talle kõigest, mis sel õhtul oli juhtunud. |
272 |
Nad jalutasid lossi suures õues, kui kostis vankrimürin. Lord Glenarvan ruttas koju Malcolmi lossi nii kiiresti kui hobused võtsid. Viivitamata tuli leedi Helena majori saatel õuele ja jooksis oma abikaasale vastu. Lord Glenarvani ilme väljendas kurbust, pettumust ja viha. |
273 |
Nad väitsid, et õnnetud on indiaanlaste vangidena arvatavasti sisemaale viidud ja et võimatu on läbi tuhnida kogu Patagooniat ning otsida kolme meest – kolme šotlast! Nad ütlesid, et otsimine olevat asjatu ja hädaohtlik – otsides võivat rohkem inimesi kaotada kui päästa. |
274 |
Õues valitses piinlik, nuuksetest katkestatud vaikus, mida keegi ei söandanud rikkuda, ei lord Glenarvan, ei leedi Helena, ei major, ei lossi teenijad, kes vaikides oma käskijate ümber seisid. Kuid oma hoiakuga protesteerisid kõik need šotlased Inglise valitsuse käitumise vastu. |
275 |
Liiga harva lastakse palujad kuningatroonideni, ja näib, et kuningalosside ustele on kirjutatud sõnad, mida inglased paigutavad oma laevade roolirattaile: "Reisijail palutakse mitte rääkida mehega, kes hoiab rooli." Leedi Helena oli mõistnud mehe mõtteid ja teadis, et tütarlapse katse oleks asjatu. |
276 |
Tema äsjane käitumine tõendas seda vastuvaidlematult. Lord Glenarvan võis täie õigusega olla uhke oma üllale naisele, kes suutis teda mõista ja isegi ta mõtteid aimata. Juba Londonis, nähes, et ta palve tagasi lükatakse, tekkis tal kavatsus kapten Grantile ise appi rutata. |
277 |
Ainult mõte leedi Helenast lahkumisele oli keelanud teda otsekohe sellest rääkimast. Kuna aga leedi väljendas soovi meresõidust koguni ise osa võtta, hajusid kõik kõhklused. Lossiteenijad kiitsid selle ettepaneku vaimustushüüetega heaks, sest teoksil oli nende vendade, nende kaasmaalaste päästmine. |
278 |
Saja kuuekümne hobujõuline uut süsteemi masin oli varustatud erilise ülekuumenemisseadeldisega, mis võimaldas auru rõhku tõsta. Kõrge rõhu all olev aur pani liikuma kahekordse kruvi. Täie võimsusega sõites võis "Duncani" kiirus ületada kõik seni saavutatud laevakiirused. |
279 |
John Manglesil jäi vaid hoolitseda sisemiste korrastustööde eest. Tema esimeseks mureks oli kõigepealt söekambrite suurendamine, et võimalikult rohkem sütt kaasa võtta, sest küttevarusid on teel raske uuendada. Ka kambüüsi laskis ta sel määral suurendada, et võis sinna mahutada kahe aasta toidutagavara. |
280 |
John Mangles oli oma pikkadel meresõitudel sageli ilmutanud osavust, energiat ja külmaverelisust. Kui lord Glenarvan talle "Duncani" kapteni kohta pakkus, võttis ta selle suure heameelega vastu, sest ta armastas Malcolmi lossi käskijat nagu venda ja püüdis end igati tema heaks ohverdada. |
281 |
Ta läks, kuhu kästi, oli tagasihoidlik, vaikiv, rahulik ja pehmeloomuline, alati nõus kõigiga ja ükskõik kellega. Ta ei vaielnud millegi üle ega kellegagi, ei muutunud iialgi ägedaks; ühtviisi rahulikult võis ta üles minna oma magamistoa trepist ja varemeteks tulistatud kindlusevalli nõlvast. |
282 |
Niipea kui lord Glenarvani kavatsus teatavaks sai, ei jäänud tulemata hoiatavad vihjed teekonna raskustele ja ohtudele, lord aga ei osutanud neile vähimatki tähelepanu ning valmistus Malcolmi lossist lahkuma. Muide – paljud, kes teda laitsid, tundsid oma südames tema vastu siiski imetlust. |
283 |
Hiljem muutus avalik arvamus üheselt šoti lordi pooldavaks ja kõik ajalehed peale valitsuse häälekandjate laitsid üksmeelselt admiraliteedi komissaride käitumist selles küsimuses. Ent lord Glenarvan oli ükskõikne nii laituse kui ülistuse suhtes: ta täitis oma kohust ja hoolis vähe muust. |
284 |
Glasgow elanikud tervitasid siira vaimustusega leedi Helenat, noort ja vaprat naist, kes loobus rikka elu mugavustest ja lõbudest ning ruttas merehädalistele appi. Lord Glenarvani ja ta naise eluruumid, mis koosnesid kahest magamistoast, salongist ja kahest riietustoast, täitsid kogu laeva ahtri. |
285 |
Kuid enne seda olid Glasgow elanikud liigutava talituse pealtnägijaiks. Õhtul kell kaheksa lahkus lord Glenarvan laevast koos oma külaliste ja kogu meeskonnaga, kütjaist kuni kaptenini, kes kõik kuulusid ennastsalgavale teekonnale minejate hulka, ning suundus nendega Glasgow vanasse peakirikusse. |
286 |
Neid saatis määratu rahvahulk. Avaras kirikus, mis on haudu täis nagu kalmistu, palus pastor Morton taeva õnnistust ja andis teeleminejad jumala hoolde. Siis kõlas vanas kirikus Mary Granti hääl. Tütarlaps palvetas oma heategijate eest ja valas jumala ees leebeid tänupisaraid. |
287 |
Kell kaksteist süüdati tuled, kapten andis käsu tublisti kütta, ja varsti segunesid mustad suitsujoad öise uduga. Kuna tuul puhus edelast ega olnud laeva liikumisele soodus, polnud "Duncani" purjed heisatud, vaid hoolikalt presendiga kaetud, see pidi neid tahma eest kaitsma. |
288 |
Polnud jäänud enam muud kui teele asuda. John Mangles saatis teate lord Glenarvanile, kes otsekohe laevalaele tuli. Varsti andis mõõn ennast tunda. "Duncan" paiskas õhku jõulise vile, andis otsad lahti ja eemaldus ümbritsevatest laevadest, kruvi hakkas pöörlema ja tõukas jahi jõe sõiduvette. |
289 |
Päikesetõus oli suurepärane. Taevakeha kerkis ookeanist otsekui Ruolzi menetluse järgi kullatud ketas tohutu suurest voltavannist. "Duncan" liikus keset toredat sära ja tundus tõepoolest, et tema purjed paisusid päikesekiirte mõjul. Reisijad vaatasid sõnatus imetluses selle kiirgava taevakeha tõusu. |
290 |
Iialgi pole laeva kere ja masinad paremas kooskõlas olnud. Näete, kui ühtlaselt ja kergelt jaht läbi lainete lõikab. Liigume seitsmeteistkümnesõlmelise kiirusega. Kui selline kiirus püsib, jõuame kümne päevaga üle ekvaatori ja sõidame vähem kui viie nädalaga ümber Kap Hoorni. |
291 |
Me ei lähe, meid viiakse. Me ei otsi, meid juhitakse. Pealegi – vaadake kõiki neid tublisid inimesi, kes nii hea ürituse teenistusse on asunud. Meie ettevõtmine mitte ainult ei õnnestu, vaid see teostub ilma raskusteta. Ma lubasin leedi Helenale lõbureisi, ja ma pean sõna või ma eksin rängalt. |
292 |
MacNabbs jäi üksi. Oma harjumust mööda iseendaga vesteldes, endale iial vastu vaidlemata mattus ta aina tihedamaisse suitsupilvedesse. Ta püsis liikumatult paigal ja vahtis jahi järel vahutavasse kiiluvette. Pärast mõneminutilist tumma mõtisklust pöördus ta ümber ja nägi enda ees tundmatut isikut. |
293 |
Tema pea oli tõepoolest suur ja tugev; tal oli kõrge otsaesine, sirge nina, suur suu ja terav lõug. Mis puutub tema silmadesse, siis need peitusid määratu suurte ümmarguste prilliklaaside taga; tema pilk oli ebamäärane nagu öölindudel ja muil olendeil, kes pimedas näevad. |
294 |
Kui mõistatuslik isik nägi, et tema katsed endast märku anda majori ükskõiksuse tõttu nurjuvad, haaras ta oma pikksilma, mis täielikult avatuna oli neli jalga pikk, jäi liikumatult jalad harkis seisma nagu kilomeetripost maanteel, ning juhtis pikksilma tollele piirjoonele, kus taevas ja veepind ühte sulavad. |
295 |
Viis minutit silmapiiri uurinud, laskis ta pikksilmal langeda ja toetus sellele nagu jalutuskepile. Kuid otsekohe vajus kiiker kokku, tema lülid libisesid üksteise sisse, uus reisija kaotas äkki tasakaalu ja pidi grootmasti ette pikali kukkuma. Iga teine oleks majori asemel vähemalt naeratanud. |
296 |
Ta silmitses kordamööda lord Glenarvani, kes jäi tõsiseks, leedi Helenat ja Mary Granti, kelle pilgud väljendasid poolehoidu ja kaastunnet, siis John Manglest, kes naeratas, ja majorit, kes ei liigahtanudki. Siis kehitas ta õlgu ja laskis prillidel laubalt ninale langeda. |
297 |
Siis ruttas ta ülepeakaela trepist alla ja sööstis oma kajutisse. Niipea kui õnnetu õpetlane oli kadunud, ei suutnud keegi peale majori tõsiseks jääda; isegi madrused naersid. Eksida rongile minnes – olgu! Istuda Edinburgi sõitvasse rongi Dumbartoni rongi asemel – seegi on võimalik. |
298 |
Ta oli armastusväärne, lõbus ja huvitav seltsiline. Ta võlus daame oma hea tujuga. Päeva lõpuks sõbrunes ta kõikidega. Tema palvel näidati talle kuulsaid dokumente. Ta uuris neid hoolega, õige kaua ja üksikasjalikult. Ükski teine sisuseletus peale lord Glenarvani oma ei tundunud talle usutavana. |
299 |
Ilm oli kohutav, lained peksid metsikult, vaatamata sellele, et abajas oli ulgumere tuulte eest varjatud. Vihma valas nagu oavarrest ja vaevalt võis näha linna, mis asetses terrassikujulisel tasandikul, tuginedes kolmesaja jala kõrgustele vulkaanilistest kaljudest koosnevaile mäestikuharudele. |
300 |
Vaade saarele läbi tiheda vihmaliniku oli ahastamapanev. Leedi Helena ei saanud täide viia oma kavatsust minna linna vaatama. Söevõtmine oli seotud suurte raskustega. "Duncani" reisijad olid sunnitud kajuteis viibima, sest mere ja taeva veed ühinesid kirjeldamatus segaduses. |
301 |
Sõit jätkus eriliste raskusteta. Kõik lootsid, et reis kulgeb hästi. Ekspeditsiooni kordamineku tõenäosus tundus iga päevaga kasvavat. Kapten Granti päästmisse uskus kõige enam John Mangles, ent tema usk tekkis peamiselt heatahtlikust soovist näha miss Maryt õnnelikuna. |
302 |
Et jõuda suurte meresõitjateni, kelle jälgedes "Duncan" sõitis, alustas ta Kolumbusest. Ta ütles lõpuks, et see kuulus genualane olevat surnud, teadmata, et oli avastanud uue mandri. Kogu kuulajaskond imestas, sest lugu tundus olevat väheusutav. Paganel jäi aga oma väite juurde. |
303 |
Sealjuures laskusid nad kolmsada kuuskümmend aastat tagasi lõuna poole samast hoovusest kantuina kui meiegi! Näete, mu sõbrad, me tulime üle ekvaatori just samas kohas, kus Pinzon seda XV sajandi viimasel aastal tegi, ja läheneme üheksandale laiuskraadile, mille all ta ligines Brasiilia maa-aladele. |
304 |
Kuna ei tuntud muud läbikäiguteed, siis oli see ainuõigus äärmiselt tulutoov. Mõned ärimehed tahtsid monopoliõigusi omava äriühinguga võistlusse astuda ja hakkasid otsima mõnd teist väina. Nende ärimeeste seas oli õige arukas ja suurte teadmistega mees, keegi Isaac Lemaire. |
305 |
Läbisõit pidi kestma vaevalt kolmkümmend kuus tundi, ning kallaste järjest muutuv, lõunamaa päikesest kullatud panoraam pälvis õpetlase piiritu imetluse. Ühtki elanikku ei ilmunud põhjarannikule, ainult Tulemaa luidratel kaljudel luusis mõni vilets pärismaalane. Nii ei saanudki Paganel patagoonlasi näha. |
306 |
Taevas kattus sätendavate tähtedega ja Lõunarist näitas reisijaile lõunanaba suunda. Keset seda helkivat pimedust nende taevakehade valgusel, mis asendasid tsiviliseeritud maade tuletorne, jätkas jahtlaev julgelt oma teed, heitmata ankrusse mugavates abajates, mida siin külluses leidus. |
307 |
Sageli riivasid raad antarktiliste pöökpuude oksi, mis vete kohale kummardusid, sageli peksis laeva kruvi suurte jõgede vett nende suudmetes, äratades unest hanesid, parte, neppe – kõiki kohalikke sulelisi. Varsti ilmus nähtavale varemeid ja lagunenud hooneid, mis öises pimeduses näisid grandioossetena. |
308 |
Eemal võis märgata karjades mänglevaid hülgeid ja ka vaalaskalu, kelle suuruse üle võis otsustada nende poolt ülespaisatud võimsate veejugade järgi, mis paistsid nelja miili kaugusele. Lõpuks mööduti Frowardi neemest, mis viimase talvejää mõjul oli alles päris ligipääsmatu. |
309 |
Taimestikuga kaetud rannikule järgnesid paljad, metsiku ilmega rannad. Keeruka labürindi tuhanded merekitsused tegid rannajoone sopiliseks. "Duncan" liikus ühegi eksimuseta ja vähimagi kõhkluseta mööda tujukalt looklevat teed, segades oma suitsukeeriseid kaljudest lõhestatud uduga. |
310 |
Otsekohe käskis Glenarvan paadi vette lasta ja maabus ühes Paganeliga sadamakail. Geograaf tahtis juhust kasutades tarvitada nii hoolikalt omandatud hispaania keelt, kuid tema suureks üllatuseks ei saanud pärismaalased ühestki tema sõnast aru. "Mul puudub õige hääldamine," ütles ta. |
311 |
Isegi Talcahuano jättis ta varju. Linna tänavad rohtusid elanike laiskade jalgade all. Polnud äritsemist, mingit tegevust, mitte mingisugust asjaajamist. Igal palkonil helises mandoliin, läbi akende varbkardinate kostis raugeid laule. Concepcion, muistne meeste linn, oli muutunud naiste ja laste külaks. |
312 |
Mis puutub küsimusse, kas "Britannia" oli randunud kolmekümne seitsmenda paralleeli kohal Tšiili või Araukaania kalda lähedal, siis ei osanud ta midagi vastata. Sellise õnnetuse kohta polnud ühtegi teadet tulnud ei konsulile ega tema ametivendadele teistest rahvustest. Glenarvan ei kaotanud julgust. |
313 |
Reisijad olid ühiskajutisse kogunenud. Leedi Helena lohutas kapteni lapsi – mitte sõnadega (sest mida oleks ta võinud öelda!), vaid kallistustega. Jacques Paganel oli jälle dokumendi kätte võtnud ja vaatles seda pingutatud tähelepanuga, nagu soovides sellest uusi saladusi välja pigistada. |
314 |
Glenarvan oli ettevalmistusi tehes äärmiselt agar. Ta tahtis kindlaksmääratud päevaks valmis jõuda, ja jõudiski. John Mangles, võisteldes Glenarvaniga kiiruses, varustas laeva sütega, et võiks otsekohe merele sõita. Ta tahtis tingimata enne maad mööda rändajaid Argentiina rannikule jõuda. |
315 |
Teisel pool mägesid andis ta nad "bakeano", argentiinlasest juhi hoolde, kes tundis teed läbi pampade. Inglane, olles põhiliselt ümbritsetud indiaanlastest ja muuladest, polnud oma emakeelt täiesti unustanud ja võis reisijatega vestelda. Seetõttu oli lihtne käske edasi anda ja nende täitmise järele valvata. |
316 |
Glenarvan kasutas seda võimalust väga meelsasti, kuna Jacques Paganel ei suutnud end ikka veel hispaania keeles arusaadavaks teha. Muulaajajate vanem ehk "katapas", nagu selliseid mehi Tšiilis nimetatakse, oli abiliseks võtnud kaks pärismaalast ja kaheteistaastase poisi. |
317 |
Neist seitse kandsid reisijaid, ühe seljas ratsutas katapas. Kaks muula olid koormatud toidumoona ja mõne riidepakiga, mille varal kavatseti kindlustada endale tasandikul asuvate indiaanipealike heatahtlikkust. Pärismaalastest eesliajajad käisid oma harjumust mööda jala. |
318 |
Mis puutub asemesse, siis koosneb see tervenisti pärismaalaste sadulast, mille nimeks on "rekaado". Sadul on tehtud pelionidest ehk lambanahkadest, mis ühest küljest on pargitud ja teisest küljest villaga kaetud. Nahku hoiavad päeval koos toredate tikanditega ehitud laiad vööd. |
319 |
Oli aga õpetlane kord sadulas, lahutamatu pikksilm rihmaga üle õla, jalad kramplikult jalustes, siis andis ta end täiesti looma tarkuse hoolde, ja seda usaldust ei tulnud tal kordagi kahetseda. Robert aga ilmutas kohe algusest peale imetletavat annet, mis pidi temast varsti tegema oivalise ratsutaja. |
320 |
Päikese kuumusest hoolimata oli õhk tänu meretuulele küllaldaselt jahe. Väike salkkond liikus kiiresti Talcahuano lahe pool asuva kolmekümne seitsmenda laiuskraadi suunas. Esimesel reisipäeval ratsutati kõrkjate vahel endistes, nüüdseks kuivanud soodes nii kiiresti, et kõnelemiseks polnud aega. |
321 |
Nad nägid veel silmapiiri taha kaduva "Duncani" suitsu. Kõik peale Paganeli vaikisid: õpihimuline maateadlane esitas iseendale hispaaniakeelseid küsimusi ja vastas äsja omandatud keeles. Katapas oli õige vaikseloomuline mees, keda ka tema elukutse polnud lobisema õpetanud. |
322 |
Kui katapas andis märku peatumiseks, saabuti parajasti Arauco linna, mis asetses lahe lõunapoolses otsas. Kogu päeva polnud salk ookeani vahusest piirjoonest eemaldunud. Tulnuks minna veel paarkümmend miili lääne poole, et jõuda Carnero laheni, kus algas kolmekümne seitsmenda laiuskraadi mandriosa. |
323 |
Siit pidi tee minema ranget sirgjoont mööda otse itta. Väike seltskond sisenes linna, et seal ööbida, ja jäi laagrisse ühe võõrastemaja hoovi, kuna ööbimistingimused võõrastemajas endas olid üsna primitiivset laadi. Arauco on Araukaania pealinn. See riik on sada viiskümmend ljööd pikk ja kolmkümmend lai. |
324 |
Et puudus võimalus kuulmismeele harjutamiseks, andis ta tööd silmadele ja tundis tõelist õpetlaserõõmu, vaadeldes mitmesuguseid talle ette sattuvaid malušide tõu tüüpe. Mehed olid pikka kasvu, lameda, habemeta näoga, vasekarva jumega, umbuskliku pilguga ja suure, pikkade mustade juustega kaetud peaga. |
325 |
Kui major kergelt naeratas, kujutledes troonilt tõugatud advokaati, vastas Paganel väga tõsiselt, et vast on advokaadil hõlpsam saada heaks kuningaks kui kuningal heaks advokaadiks. Ja selle märkuse peale naersid kõik ning jõid mõned piisad tšitšat Araukaania ekskuninga Orelie Antoine I terviseks. |
326 |
Liiguti mööda Araukaania viljakat maa-ala, mis on rikkalikult kaetud viinamarjaistanduste ja karjadega. Kuid vähehaaval jäi maa ümberringi tühjemaks. Vaevalt nähti miilikauguste vahemaade tagant mõnd onni, mis kuulusid kogu Ameerikas kuulsaks saanud indiaanlastest hobusetaltsutajatele – rastreadooridele. |
327 |
Need olid alles madalad lülid määratus selgroos, millele tugineb Uue Maailma luukere. Kell neli õhtul, pärast kolmekümne viie miili pikkust teekonda, peatuti lausa lageda taeva all hiigelmirdipõõsaste salu juures. Muuladel võeti päitsed peast ja loomad läksid vabalt rohtlaane tihedat rohtu sööma. |
328 |
Tihnikus oli mõnesuguseid loomi peidus, teiste seas panterkasse. Kuid pärismaalasi oli vähe näha. Harva kihutasid hobustel mööda mõned guassod, indiaanlaste ja hispaanlaste mandunud järeltulijad, loomi paljaste jalgade külge kinnitatud hiigelkannustega veriseks torkides. |
329 |
Nad kadusid kiiresti nagu varjud. Polnud teel kellegagi rääkida ja teated puudusid täiesti. Glenarvan tegi sellest oma järeldused. Ta arvas, et indiaanlaste kätte langenud kapten Grant pidi olema teisele poole Andide mäeahelikku viidud. Tagajärjekalt võis otsida ainult pampades, siin aga mitte. |
330 |
Robertil oli raske sellele korrale alistuda, sest kirglikus kärsituses oleks ta oma muula meeleheiteks meelsasti madrinast ette rutanud. Alles Glenarvani karm hoiatus sundis poissi oma kohale jääma. Maastik muutus nüüd ebatasaseks ja kõrgustikud kõnelesid juba mägede lähedusest. |
331 |
Seoses mägede ületamisega tekkisid nüüd kõik takistused ja ohud korraga. Algas tõeline võitlus karmi loodusega. Enne mägedesse mineku algust tuli otsustada tähtis küsimus. Millist mäekuru kasutada Andide ületamiseks, et vältida teelt kõrvalekaldumist? Küsiti katapasi arvamust. |
332 |
Sealt ülesminek toimus mööda lauget, vaevalt märgatavat kallakut. Kella üheteistkümne paiku tuli minna ümber väikese, looduskauni järve, mis oli kõigi ümberkaudsete jõgede kohtumispaigaks. Jõed voolasid vulinal järve poole, kus nad suubudes kadusid põhjatusse vaikusesse. |
333 |
Järve kohal laiusid avarad ljaanod – tihedalt rohtunud kõrgtasandikud, kus tavaliselt indiaanlased oma loomi karjatasid. Varsti satuti põhjast lõunasse kulgevale soole, mis tänu muulade vaistule õnnelikult ületati. Kell üks hakkasid paistma Fort Ballenare purunenud vallid, mis kroonisid teravat kaljutippu. |
334 |
Rohtjas taimestik võitles siiski veel kivi pealetungi vastu, kuid ometi tundus mineraalide riik taimeriigi üle võimust võtvat. Antuco vulkaani lähedust reetsid mõned laavateed, mille värv kõneles nende rauasisaldusest ja mis koosnesid küllastest nõelakujulistest harevil kristallidest. |
335 |
Polnud kahtlust, et vapustavad loodusnähtused võisid hõlpsasti nende kuju muuta. Vaadeldes neid lahtiselt oma alusel lasuvaid teravikke, neid viltuseid kupleid, neid ebamäärase asetusega künkaid, oli kerge näha, et lõpliku paigalevajumise tund polnud sellele mägisele piirkonnale veel saabunud. |
336 |
Säärastes tingimustes oli muidugi raske teed leida. Andide talastiku peaaegu lakkamatud värinad muudavad sageli selle joonist, nii et teetähised oma kohtadelt kaovad. Katapas kõhkles, peatus, vaatas ümber, uuris kaljude kuju, otsis kobedalt mullalt indiaanlaste jälgi. Orienteerumine muutus päris võimatuks. |
337 |
Glenarvan järgnes juhile samm-sammult. Ta mõistis teda, sai aru tema kimbatusest, mis kasvas sedamööda, kui tee vaevalisemaks muutus. Ta ei julgenud meest küsitleda ja mõtles, võib-olla õigustatult, et muulaajajatega on lugu niisama nagu muulade vaistugagi ja et parem on neid usaldada. |
338 |
Viimaks oli ta sunnitud järsku peatuma. Oldi kitsa kuru põhjas, lõhestikus, seesuguseid nimetavad indiaanlased "kebraadadeks". Järsk porfüürsein sulges väljumistee. Asjata mingit läbikäiku otsinud, astus katapas oma ratsu seljast maha, pani käed risti rinnale ja ootas. Glenarvan lähenes temale. |
339 |
Üksmeelselt otsustati, et üleminekut tuleb kohe jätkata, ja kui tarvis, rännata ka öösiti. Vasemal nõlvakul lookles järsk rada, millest muul poleks saanud üles minna. Raskused olid suured, kuid pärast kahetunnist väsitavat kaljuületamist leidsid Glenarvan ja tema kaaslased uuesti Antuco läbikäigu. |
340 |
Nad olid nüüd Andides selle sõna kõige otsesemas mõttes, mitte kaugel Kordiljeeride ülemisest harjast. Rajatud teest ega kindlast läbikäigust polnud aga enam märkigi. Kogu see piirkond oli viimaste maavärinate ajal segi pööratud; tuli mööda mäeaheliku seljakuid aina kõrgemale ronida. |
341 |
Paganel oli üsna hämmeldunud, et ta varem kasutatud vaba teed eest ei leidnud. Ta arvestas, et Andide harjale jõudmine nõuab ränka vaeva, sest nende keskmine kõrgus on üksteist kuni kaksteist tuhat kuussada jalga. Reisijate suureks õnneks oli ilm vaikne, taevas selge, aastaaeg soodus. |
342 |
Tõus kestis terve öö. Kramplikult kätega kaljunukkidest kinni hoides vinnati end peaaegu ligipääsmatuile astmeile, hüpati üle laiade ja sügavate pragude; kokkupõimunud käsivarred asendasid köisi, õlgu tarvitati redelina. Kartmatud mehed sarnanesid meeletuile mängudele andunud klounide trupile. |
343 |
Ja nüüd osutus kohasemaks kui kunagi rõhutada Mulrady tugevust ja Wilsoni osavust, mida tuhandeid kordi tehtigi. Need kaks tublit šotlast ületasid iseendid, ja juhtus korduvalt, et väike seltskond poleks edasi saanud, kui neil poleks silme ees olnud nende kahe andumust ja vaprust. |
344 |
Glenarvan ei lasknud silmist Robertit, keda noorus ja elavus tegid ettevaatamatuks. Paganel tungis edasi puhtprantslasliku, lausa raevuka visadusega. Mis puutus majorisse, siis liigutas ta end vaid niipalju kui vaja oli, ei rohkem ega vähem, ja tõusis märkamatult kõrgemale. |
345 |
Seal kargles ringi mitmesuguseid loomi, kes oleks rõõmustanud jahimehi. Vilkad loomad teadsid seda küll, sest inimeste lähenemist nähes põgenesid nad juba kaugelt. Seal leidus laamasid, väärtuslikke mägiloomi, kes asendavad lambaid, härgi ja hobuseid ning elavad seal, kus muul ei elaks. |
346 |
Seal oli tšintšiljasid, väikesi leebeid ja argu närilisi rikkaliku karvkattega – pooleldi jänest, pooleldi küülikut meenutavaid loomakesi, kes oma tagajalgade tõttu sarnanevad känguruga. Pole midagi veetlevamat, kui vaadelda neid kergeid loomi orava kombel puude ladvus jooksmas. |
347 |
Seks ajaks oli ümbruskonna ilme täiesti muutunud. Igal pool kõrgus suuri sätendavaid jääpanku, mille mõned järsakud olid sinkjad ja mille pinnal peegeldusid esimesed päikesekiired. Tõus muutus nüüd väga ohtlikuks. Enam ei astutud sammugi lõhedesse sattumise vältimiseks tähelepanelikult maapinda uurimata. |
348 |
Üheteistkümne tuhande jala kõrgusel kadusid needki taimed viljatult maapinnalt, taimkattest vähimatki jälge jätmata. Reisijad peatusid üksainus kord – hommikul kell kaheksa, et lühikese söömaajaga keha kinnitada. Üleinimliku vaprusega jätkasid nad tõusu, hoolimata järjest suurenevatest ohtudest. |
349 |
Tuli ronida kaksiratsa üle teravate harjade ja ületada kuristikke, mille sügavust silm ei julgenud mõõta. Mitmes kohas tee ääres olid puuristid, mis tähistasid pidevaid õnnetusjuhtumeid. Kella kahe paiku avanes paljaste teravike vahel mingi tühja kõrbe taoline määratu kiltmaa vähimagi taimestikuta. |
350 |
Sellisel kõrgusel on vihmad tundmata, aur muutub seal üksnes lumeks või raheks. Siin-seal kerkisid porfüür- või basaltteravikud otsekui üksikud skeletiluud läbi valge surilina. Aeg-ajalt varises kokku mõni õhu mõjul murenenud konna- või varesekivi osa; tumedat praginat oli hõredas õhus vaevalt kuulda. |
351 |
Mindi aina ülespoole, et jõuda mäe viimase tipuni. Õhu hõrenemisest tekkis valus rõhumine peas ja kogu kehas. Igemetest ja huultest immitses verd; see oli tingitud õhu- ja vererõhu rikutud tasakaalust, osalt võib-olla ka lumest, mis suurel kõrgusel ilmselt õhule mõju avaldab. |
352 |
Sääraste raskustega ei heidelda organismi kurnamata. Mehed hakkasid kukkuma, ja kes kukkus, see jaksas edasi liikuda ainult põlvili roomates. Liiga kaua kestnud mäkkeronimise ähvardas lõpetada jõuetus. Glenarvan vaatas õudusega määratut lumevälja, millest sellesse hukatuslikku piirkonda külma õhkus. |
353 |
Pärast pooletunnilist visa töötamist oli Wilsonil ja Mulradyl kasutša sissekäik vabastatud ja väike reisisalk ruttas sinna varju. Indiaanlaste ehitatud kasutša oli valmistatud päikesepaistel kuivatatud saviplonnidest ehk adoobidest ning kujutas endast kaheteistkümne jala pikkust kuupi. |
354 |
Idas laskusid mäekallakud mitmesaja sülla ulatuses tasaste nõlvadena ja käidavate veertena (mida mööda indiaanlased end alla libistavad). Kauguses oli näha jääliustike liikumisest tekkinud piklikke kivide ja ümberekslevate rahnude lohasid, mis moodustasid määratuid moreeniridu. |
355 |
Läänes valgustas päevavalgus veel eelmäestikku. Lausa silmipimestav oli vaadata päikesekiirgusse kastetud kaljusid ning jääliustikke. Põhja poole suundus tippude ahelik, mis märkamatult hägustus ja moodustas otsekui harjumatu käega joonistatud kriipsu. Pilk eksis sellesse segadusse. |
356 |
Metsikusse Torbido orgu süvenev pilk haaras Antuco vulkaani, mille ammuli kraater asetses kahe miili kaugusel. Vulkaan möirgas nagu määratu, apokalüptiliste aegade leviaatanitega sarnanev koletis ja sülgas tahmavärviliste leekide voogudega segunevat kuuma suitsu. Teda ümbritsev mägedering näis tules lõõmavat. |
357 |
Hõõguvate kivide rahe, punakad aurupilved ja laavaraketid ühinesid sätendavateks vihkudeks. Iga hetkega heledamaks muutuv sära ja silmipimestav põlemine täitis avara sõõri oma ereda helkimisega, kuna päike vähehaaval kaotas oma loojakueelse sära ja kadus hämariku varju nagu kustunud täht. |
358 |
Ühtlasi korjati teatavat ljareta-nimelist taime, mille juured küllaltki hästi põlesid. Kui väärtuslik kütteaine oli kasutšasse viidud, kuhjati see koldesse. Raske oli tuld süüdata, eriti raske seda kustumast hoida. Väga hõre õhk ei andnud enam küllalt hapnikku tule toitmiseks, nagu vähemalt major arvas. |
359 |
See kestis kaua. Ei kisendanud mõned üksikud loomad, vaid terve kiiresti lähenev loomakari. Kas saatus tahtis reisijatele peale onni kinkida ka õhtusöögi? Nii mõtles geograaf. Kuid Glenarvan kahandas pisut tema rõõmu, juhtides ta tähelepanu sellele, et Kordiljeeride neljajalgsed ei tule iialgi nii kõrgele. |
360 |
Kõik jooksid onnist välja. Öö oli saabunud – pime ja tähtedest särav. Viimase veerandi kuusirp ei olnud veel tõusnud. Põhjaning idapoolsed mäetipud kadusid pimedusse, silm suutis eraldada ainult mõne kõrgema kalju fantastilist siluetti. Ulgumine – kohkunud loomade ulgumine – muutus tugevamaks. |
361 |
Loomad tulid Kordiljeeride pimedamast osast. Mis oli lahti? Äkki paiskus platoole meeletu laviin, mitte lumest, vaid elusaist ja hirmust hullunud olendeist. Kogu ümbrus tundus liikuvat. Tuli sadu, võib-olla tuhandeid loomi, kes õhu hõredusest hoolimata tekitasid kõrvulukustavat kära. |
362 |
Vaene teadlane pidi möönma, et see liha polnud vastuvõetav isegi näljastele. Tema üle hakati nalja heitma, millesse ta muide suhtus väga heatahtlikult, ja teda nöökima tema "jumalate roa" pärast. Ta ise otsis põhjust, miks guanako liha, tavaliselt hea ja väga maitsev, oli tema käes muutunud vastikuks. |
363 |
Ainult Glenarvan ei maganud. Salajane rahutus hoidis teda piinavas unetuses. Tahtmatult mõtles ta ühises suunas põgenenud loomakarjale ja selle seletamatule hirmule. Röövloomad ei võinud guanakosid taga ajada. Sellises kõrguses pole röövloomi ja kütte on siin veelgi vähem. |
364 |
Siiski, pooleldi suikudes muutusid tema mõtted vähehaaval ja kartusi asendas lootus. Ta nägi end järgmisel päeval Andide tasandikul. Seal pidid tema otsingud tõeliselt algama ja edu polnud ehk kaugel. Ta mõtles kapten Grantile ja tema kahele madrusele, kelle nad rängast orjusest vabastavad. |
365 |
Need pildid läbisid kiiresti tema aju, tekkisid ja hajusid kohe, kui tähelepanu köitis õhus praksatav säde või vuhinal eredalt lõõmama lööv leek, mis valgustas tema magavate kaaslaste nägusid ja heitis onni seintele põgusaid varje. Siis tulid eelaimused uuel jõul tagasi. |
366 |
Kord uskus ta kuulvat kauget tumedat ning ähvardavat müdinat. See sarnanes kõuemürinaga, mis aga mitte taevast ei tulnud. Seda mürinat võis siiski tekitada mäeküljel, mõni tuhat jalga allpool tippu märatsev äike. Glenarvan tahtis veenduda, kas oletus oli õige, ning väljus. |
367 |
Ei mingit äikest, mingit välku. Pea kohal säras tuhandeid tähti. Mürin kestis aga edasi. See tundus lähenevat ja läbi mäeahela jooksvat. Glenarvan läks onni tagasi veel rahutumalt, küsides endamisi, missugune seos võiks olla maa-aluse müra ja guanakode põgenemise vahel. |
368 |
Kas peitus siin mingi ühendav lüli ja mis võiks olla selle tagajärg? Ta vaatas oma uuri: kell oli kaks hommikul. Kuna ta polnud veendunud otsese hädaohu ligiolekus, ei äratanud ta kaaslasi, kes magasid väsimusest rasket und, ja vajus ka ise ränka uinakusse, mis kestis mitu tundi. |
369 |
Äkki paiskas kõrvulukustav mürin ta jalule. Tundus, nagu sõidaks üle kumiseva sillutise lugematul arvul kahurväe kastvankreid. Järsku tundis Glenarvan, et maapind tema jalge all liigub. Ta nägi, kuidas onn kõikus ja selle seintesse tekkisid suured praod. "Ruttu jalule!" hüüdis ta. |
370 |
Päike tõusis parajasti, vaatepilt oli kohutav. Mäed muutsid äkki kuju, kaotasid oma tipud; vankuvad teravikud kadusid, nagu oleks mingi luuk nende all avanenud. Kordiljeeridele omase loodusnähtuse tagajärjel hakkas mitme miili suurune mäetükk tervelt alla liikuma ja libises tasandiku poole. |
371 |
Platoo, mille külge seitse inimest uimaselt ja kohkunult samblikutuustidest kinni hoides klammerdus, liikus edasi kiirrongi kiirusega, see tähendab viiekümnemiilise kiirusega tunnis. Polnud võimalik ei häälitseda ega liigutada, rääkimata põgenemisest või libisemise pidurdamisest. |
372 |
Vahel libises maatükk ilma tõugete ja põrutusteta, vahel hakkas ta pikuti ja põigiti õõtsuma nagu tormis kõikuva laeva lagi, möödudes kuristikest, kuhu varises kaljutükke, sajanditevanuseid puid juurtega lahti kiskudes, määratu vikatina kõik idapoolse kallaku mõhnad tasandades. |
373 |
Kujutlege, kui võimas on mitme miljardi tonni raskune mass, mis viiekümnekraadise nurga all üha suureneva kiirusega edasi sööstab. Keegi poleks suutnud öelda, kui kaua see kirjeldamatu laskumine kestis. Keegi poleks julgenud ennustada, millises kuristikus see pidi lõppema. |
374 |
Liikumiskiirusest lämbuvaina, läbilõikavast külmast kangestunud, lumetuisust pimestatud, peaaegu elutud, klammerdusid nad kalju külge ainuüksi enesealalhoiuinstinkti sunnil. Äkki kiskus kohutavalt tugev tõuge nad libiseva rahnu küljest. Nad paisati edasi ja nad veeresid mööda mägede viimaseid astmeid. |
375 |
Platoo oli järsku peatunud. Mõne minuti kestel ei liigatanud ükski. Viimaks tõusis keegi uimaselt ja tuigerdades – see oli major. Ta pühkis silmadest tolmu, mis teda pimestas, ja vaatas ringi. Tema kaaslased lebasid üksteise otsa paisatult nagu pihutäis tinakuule. MacNabbs luges nad üle. |
376 |
Maapinna liikumine oli täiesti vaibunud, maavärin möödunud. Kahtlemata jätkasid maa-alused jõud kusagil kaugemal oma hävitustegevust, sest Andide ahelikus on maapind alati mõnes kohas rahutu. Seekord oli vapustus olnud äärmiselt tugev. Mägede kuju oli sootuks teistsuguseks muutunud. |
377 |
Hoopis uus tippude, harjade ja teravike siluett kerkis sinise taeva taustal; pampade juht oleks asjatult otsinud tähiseid, millega ta harjunud oli. Imeilus päev oli algamas. Vaikse ookeani niiskest sängist tõusnud päikese kiired libisesid üle Argentiina tasandike ja sukeldusid juba teise ookeani vetesse. |
378 |
Nad olid kohutavalt uimased, kuid midagi muud polnud juhtunud. Nad olid Kordiljeeridest alla laskunud ja oleksid võinud ainult kiire liiklusvahendi eest, mille loodus ise nende käsutusse andis, õnne tänada, kui poleks puudunud nende kõige nõrgem ja noorem kaaslane – Robert Grant. |
379 |
Kuus meest ronis üles mööda Kordiljeeride kallakut, kus erinevatesse kõrgustesse peatuma jäädes otsima hakati. Nad hoidusid kalju langemise suunast võimalikult paremale, otsides läbi vähimagi prao, laskudes kuristike põhja, mis osalt olid täitunud allalibisenud platoo kildudega. |
380 |
Nii mõnigi väljus kuristikust räbalateks kärisenud riietega, veriste käte ning jalgadega. Nad panid kaalule oma elu. Kogu see mäestiku osa, välja arvatud mõned ligipääsmatud platood, otsiti hoolikalt mitme tunni jooksul läbi, ilma et ükski tublidest meestest oleks puhkusele mõelnud. |
381 |
Orus kasvas arvukalt puid. Major valis rühma suuri jaanileivapuid ja laskis nende alla esialgse laagri üles panna. Mõned vaibad, relvad, pisut kuivatatud liha ja riisi – see oli kõik, mis rändajaile jäänud oli. Läheduses voolas jõgi, kust saadi vett, mis mäe varisemisest alles sogane oli. |
382 |
Mulrady süütas aasal tule ja pakkus varsti oma isandale sooja ning kosutavat jooki. Kuid Glenarvan keeldus joomast ja jäi äärmises rammetuses oma pontšole lebama. Nii möödus päev. Saabus öö, vaikne ja rahulik. Ajal, mil rändajad liikumatult, kuid unetult lebasid, läks Glenarvan mäekülge mööda üles. |
383 |
Kes oleks julgenud talle rännakust rääkida ja soovitada sellest õnnetust orust lahkuda? Ent toiduained puudusid. Lähikonnas pidi leiduma argentiina teejuhte, kellest muula-ajaja oli rääkinud, ja hobuseid, keda vajati pampade läbimiseks. Tagasiminek oli suuremate raskustega seotud kui edasiliikumine. |
384 |
Kõik need tähtsad põhjused ei lubanud kauem viivitada ja kõikide huvides oli lahkumistundi mitte edasi lükata. MacNabbs oli see, kes katsus Glenarvani raskeid mõtteid hajutada.Ta kõneles kaua, ilma et ta sõber oleks näiliselt teda kuulanud. Glenarvan raputas pead. Viimaks sundis üks sõna teda suud avama. |
385 |
See tore lind, keda inkad vanasti jumaldasid, on Kesk-Andide kuningas. Ta kasvab seal haruldaselt suureks, tema jõud on imeväärne. Juhtub, et ta paiskab härja kuristikku. Ta tungib lammaste, hobuste, tasandikel eksivate noorte pullide kallale ja kannab nad oma küünte vahel suurde kõrgusse. |
386 |
Tema tiivad, mille laius oli enam kui viisteist jalga, kandsid teda õhus peaaegu liikumata, sest suurte lindude omaduseks on lennata majesteetliku rahuga, kuna putukad peavad tegema tuhat tiivalööki sekundis, et õhus püsida. Major ja Wilson olid karabiinid haaranud. Glenarvan peatas nad käeliigutusega. |
387 |
Siis ilmus määratu lind uuesti raskelt koormatuna ja kerkis kohmakalt lennates kõrgemale. Kuuldus õuduskisa. Kondori küüniste vahel rippus kõlkudes Robert Granti elutu keha. Lind kandis teda riideidpidi ja keha õõtsus vähemalt saja viiekümne jala kõrgusel õhus laagri kohal. |
388 |
Kuid ta käsi värises ja ta silme ees läks ähmaseks. Ta ei suutnud sihtida. "Lubage seda minul teha," ütles major. Pilk kindel, käsi rahulik, keha liikumatu, sihtis ta lindu, kes oli juba kolmesaja jala kõrgusel tema kohal. Kuid ta polnud veel päästikule vajutanud, kui oru põhjas kõmatas pauk. |
389 |
Loomulikult oli major see, kellele tuli mõte pisut ringi vaadata. Mäejalamil, viiekümne sammu kaugusel ojast, seisis liikumatult väga pikakasvuline mees, toetudes erilisele pika rauaga püssile. Sel äkki ilmunud mehel olid laiad õlad ja pikad, nahkpaeltega kokkuköidetud juuksed. |
390 |
Riietatud oli ta piiriäärsete patagoonlaste kombel: ta kandis suurepärast punaste joonistega kaunistatud mantlit, mis oli valmistatud guanako kaelaaluse ja käppade nahast ning mille üksikud, siidpehme villaga väljapööratud osad olid jaanalinnu kõõlustega kokku õmmeldud. |
391 |
Patagoonlase nägu oli uhke ja väljendas vaatamata kirjule maalingule tõelist arukust. Ta ootas asendis, mis rõhutas tema tõsist väärikust. Nähes teda liikumatult ja tõsiselt oma kaljusel pjedestaalil seisvat, oleks võinud teda külmaverelisust sümboliseerivaks kujuks pidada. |
392 |
Glenarvan võttis tema käe ja surus seda kahe käega. Lordi pilgus, tema säravas ilmes ja kogu näos oli nii palju tänulikkust, et pärismaalane ei võinud selle ehtsuses kahelda. Ta noogutas aeglaselt pead ja ütles mõned sõnad, millest ei major ega tema sõber aru ei saanud. |
393 |
Tema silme ees muutus ähmaseks ja kõrvu kostis mürisev naer. Kõik kaaslased olid tema ümber kogunenud. Patagoonlane ei pilgutanud silmagi ja ootas kannatlikult seletust vahejuhtumile, mis oli temale täiesti arusaamatu. "Ah, mind tobedat, hullumeelset!" ütles viimaks Paganel. |
394 |
Selle nime oli ta kahtlemata saanud tulirelva osava käsitsemise eest. Glenarvan aga rõõmustas eriti selle üle, et patagoonlane oli ametilt teejuht pampades. Kohtumises oli midagi nii saatuslikku, et juba ette oldi kindel retke edukuses. Keegi ei kahelnud enam kapten Granti päästmise kordaminekus. |
395 |
Sõna lausumata pani pärismaalane käe Roberti juustele. Ta uuris last ja kompas tema valutavaid liikmeid. Suundus siis naeratades oja kaldale, korjas sealt pihutäie metsikut sellerit ja hõõrus sellega haige ihu. Otsatu õrnuse ja oskuslikkusega teostatud massaaži mõjul tundis poiss oma jõudu tagasi tulevat. |
396 |
Ta tegi ettepaneku juhtida Glenarvan indiaanlaste laagrisse ehk "toldeeriasse", mis asetses kõige rohkem nelja miili kaugusel ja kust võis kõike ekspeditsiooniks vajalikku saada. Selle ettepaneku tegi ta osalt žestide, osalt hispaaniakeelsete sõnade varal, millest Paganelil õnnestus aru saada. |
397 |
Kogu see Andide piirkond oli veetlev ja lopsakalt viljakas. Üks rammus karjamaa järgnes teisele. Saja tuhande pealine mäletsejate kari oleks siin võinud vaevata toitu leida. Looklevate ojade abil ühendatud suured tiigid varustasid tasandikke haljendama paneva niiskusega. |
398 |
Puude okstel ilutsesid isaakad – võluvad valgetriibuliste sulgedega hallikad turteltuvid – ja kollased kardinalid otsekui elavad õied; õhus lendlesid rändtuvid, kuna värvuliste hulka kuuluvad tšingolod, hilgeerod ja moniitad panid üksteist taga ajades õhu ülemeelikult rõkkama. |
399 |
Jacques Paganel aina imetles ja imetles. Hüüatused muudkui pudenesid tema suust, hämmastades patagoonlast, kelle meelest oli täiesti loomulik, et õhus on linde, tiikides luiki ja rohtlaantes rohtu. Õpetlasel polnud vaja oma jalutuskäiku kahetseda ega selle kestuse üle kurta. |
400 |
Tema arvates oli vaevalt astuma hakatud, kui indiaanlaste laager juba paistma hakkas. Toldeeria asetses Andide eelmägede vahele surutud oru põhjas. Siin elas okstest hüttides umbes kolmkümmend rändpärismaalast, kes karjatasid suuri piimalehmade, lammaste, härgade ja hobuste karju. |
401 |
Need olid keskmist kasvu, tugeva kehaehituse, oliivikarva näonaha, madala lauba, peaaegu ümmarguse näo, õhukeste huulte, esiletungivate põsesarnade, naiselike näojoonte ja kalgi ilmega – üldiselt vähehuvitavad pärismaalased. Kuid Glenarvani mõtted keerlesid rohkem nende karja kui nende endi ümber. |
402 |
Kui kaup oli koos, jättis Glenarvan oma uute varustajatega, nagu Paganel neid nimetas, jumalaga ja tuli vähem kui poole tunniga laagrikohta tagasi. Teda tervitati rõõmuhüüetega, mida põhjustasid, tema arvates täiesti õigustatult, toiduained ja hobused. Kõik sõid isuga. Ka Robert kinnitas keha. |
403 |
Ta oli lausa segane õnnest, et võib tõelise patagoonlase kõrval viibida, tollega võrreldes oli tema peaaegu kääbus. Oli see ju patagoonlane, kes peaaegu oleks võinud võistelda keiser Maximiniga, selle Kongo neegriga, kes oli samuti kaheksa jalga pikk ja keda teadlane Van der Brock oma ihusilmaga oli näinud. |
404 |
Reisijail tuli mööda aeglast kallakut kuni mereni aina laskuda. Kui patagoonlane keelas Glenarvani talle hobust ostmast, arvas lord, et ta käib meelsamini jalgsi, nagu mõnedel juhtidel harjumuseks on, sest nende pikad jalad võimaldavad käia niisama kiiresti kui käib hobune. |
405 |
Loom oli täiuslikult ilus: ta oli värvilt kõrb, loomult uhke, julge ning elav. Tema pea oli kaunis, kael sale, ninasõõrmed laiali, silmad põlevad, põlved tugevad, turi hästi arenenud, rind lai, kederluud pikad – see tähendab, tal olid kõik jõudu ja painduvust väljendavad omadused. |
406 |
Ilusa looma nimi oli Thauka, mis patagoonia keeles tähendab "lind", ja sellist nime oli tal ka täielik õigus kanda. Thalcave hüppas sadulasse ja hobune tõusis kergelt tagumistele jalgadele. Patagoonlane kui haruldane ratsutaja pakkus sellise ratsu seljas haaravat pilti. |
407 |
Bola kujutab endast sadula esiosa külge kinnitatud ja nahkrihmaga ühendatud kolme kuuli. Indiaanlane paiskab neid kuule sageli isegi saja sammu kaugusele ja teeb seda säärase täpsusega, et kuulid mässivad end ise tagaaetava looma või vaenlase jalgade ümber ja kisuvad ta jalamaid pikali. |
408 |
Lasso seevastu ei lahku käest, mis seda lingutab. Lasso koosneb kolmekümne jala pikkusest köiest, mis on punutud kahest nahkpletist ja lõpeb läbi raudrõnga jooksva sõlmega. Parem käsi heidab jooksvat sõlme, vasem aga hoiab lasso teist otsa, mis harilikult on tugevasti sadula külge kinnitatud. |
409 |
Patagoonlase relvastust täiendas pikk püss üle õla. Märkamata imetlust, mida tekitasid tema loomupärane veetlus, liigutuste kergus ja uhke sundimatus, asus Thalcave salga etteotsa. Hakati minema, kord kapates, kord sammu sõites, sest traavida hobused nähtavasti ei osanud. |
410 |
See jaguneb kolme ossa. Esimese maa-ala moodustab mäeahelik kuni umbes kahesaja viiekümnenda miilini, mida katavad madalad puud ja põõsad. Teine, neljasaja viiekümne miili laiune osa on polsterdatud suurepärase rohuvaibaga ja lõpeb saja kaheksakümne miili kaugusel Buenos Airesest. |
411 |
See on pampade kolmas osa. Kordiljeeride kuristikest väljudes kohtas Glenarvani reisisalk kõigepealt suurel arvul "medaanodeks" nimetatavaid liivaluiteid, tõelisi laineid, mida tuul lakkamatult liigutab, kui taimestiku juured liiva maapinna külge ei ahelda. See liiv on äärmiselt peen. |
412 |
Pole midagi huvitavamat kui need mööda tasandikku ekslevad tuulispead, mis kirjeldamatus segaduses omavahel võitlevad, üksteisega segunevad, üksteist ümber paiskavad; ebameeldiv on imepeen liivatolm, mis tõuseb arvutuist medaanodest ja tungib läbi laugude, ükskõik kui tugevasti sa neid ka ei sulge. |
413 |
See nähtus kestis põhjatuulte mõjul suure osa päevast. Liiguti sellegipoolest kiiresti, ja kella kuue paiku näisid neljakümne miili kaugusele selja taha jäänud Kordiljeerid juba õhtu-udusse kaduva vinetisena. Reisijad olid teekonnast, mis oli umbkaudu kolmkümmend kaheksa miili pikk, väsinud. |
414 |
Neuquen, mida mõned maateadlased Ramidiks ehk Comoeks nimetavad, saab alguse järvedest, mis on tuntud üksnes indiaanlastele. Järgnev öö ja päev ei toonud ühtki mainimisväärset vahejuhtumit. Liiguti kiiresti ja tõhusalt edasi. Ühetasane maapind ja talutav temperatuur tegid edasiliikumise lihtsaks. |
415 |
Ta tahtis neilt küsida teateid kapten Granti kohta, patagoonlast, kellega Paganel muide juba rahuldavalt vestelda võis, vahemehena kasutades. Kuid liiguti piirkonnas, mida indiaanlased harva külastavad, sest Argentiinast Kordiljeeridesse kulgevad teed asuvad rohkem pampade põhjapoolses osas. |
416 |
Igal hommikul hakati minema tõusva päikese poole, otsejoonest kõrvale kaldumata; ja igal õhtul loojus päike just rändajate selja taga. Thalcave kui teejuht pidi niisiis imestama, et mitte tema ei juhtinud, vaid teda juhiti. Aga kui ta imestas, siis vaid indiaanlase loomupärase tagasihoidlikkusega. |
417 |
Ta vehkis kätega, häälitses ja askeldas igatviisi, ja higipiisku voolas ta laubalt lausa jõena. Kui keelest ei jätkunud, võttis ta käed appi, astus hobuse seljast maha ning joonistas liivale maakaardi oma ristuvate pikkusja laiuskraadidega, kahe ookeaniga, Carmeni ja Mendoza vahelise teega. |
418 |
Iialgi pole ükski õpetaja sellistes raskustes olnud. Thalcave vaatles tema tegevust rahuliku ilmega ja tema näost polnud näha, kas ta sai aru või mitte. Maateadlase õppetund kestis enam kui pool tundi. Siis ta vaikis, kuivatas higist leemendavat nägu ja vaatles patagoonlast. |
419 |
Tema silmad kiindusid napisõnalisse indiaanlasse ja püüdsid vastust veel enne välja lugeda, kui too jõudis suu lahti teha. Iga sõna, mille patagoonlane hispaania keeles ütles, kordas ta järele inglise keeles, nii et ta kaaslased võisid kahekõnet raskusteta jälgida. "Kuidas selle vangiga lugu on?" küsis ta. |
420 |
Pikkade vahemaade tagant tulid nähtavale madalad mustjate latvadega metsad, mille vahel siinseal kerkis valgeid jaanileivapuid, magusat, meeldivat ja kosutavat mähka sisaldava koorega, siis terebintuse salku, metsikuid leetpõõsaid ja igat liiki okaspuid, mille kidurus ilmekalt maapinna kehvusest kõneles. |
421 |
Seal suudmes torkab silma huvitav, teaduse poolt veel seletamata nähtus. Nimelt väheneb vee hulk merele lähenedes kas imendumise või aurumise teel, põhjus pole aga teada. Colorado äärde jõudes oli Paganeli esimeseks mureks "maateaduslik" suplus saviseguses punakas jõevees. |
422 |
Teda üllatas jõe veerohkus, mida põhjustas ainuüksi kevadine lume sulamine mägedes. Jõgi oli nii lai, et selle ületamine hobustel oli võimatu. Õnneks oli mõnesaja sülla kaugusel vastuvoolu indiaanlaste poolt vitspunutisest ehitatud ja nahkrihmade varal üles riputatud sild. |
423 |
Nii võis väike salkkond jõe ületada ja vasemale kaldale laagrisse jääda. Enne uinumist tahtis Paganel jõe koordinaadid kaardile märkida ja tegi seda erilise hoolega – tasuks selle eest, et ta ei saanud jälgida Yaru-Dzangbo-Tšu jõge Tiibeti mägedes, mis jätkas endiselt ilma temata voolamist. |
424 |
Harva on maastik nii üksluine ja silmapiir nii lage. Pikapeale muutus pinnas aina niiskemaks. Tuli minna üle "kanaadade" ehk üleujutatud nõgude ja "esteerode" ehk veetaimedest ummistatud püsivate laguunide. Õhtul peatusid hobused suure järve kaldal, mille vesi oli rikas mineraalsoolade poolest. |
425 |
Puudena kasvavad mimoosiliigid selle läänepoolses osas ja lopsakad rohttaimed selle idapoolses osas annavad pampale omapärase ilme. Taimestik juurdub mullakihis, mis katab punakast või kollasest saviliivast aluspõhja. Geoloog leiaks neid tertsiaarajastu kihte uurides külluses rikkusi. |
426 |
Sel põhjusel on temperatuur saartel ühtlasem kui mandrite sisemaal. Läänepoolse pampadeala ilmastik ei ole seega nii ühtlane kui seda on ranniku oma tänu Atlandi ookeani lähedusele. Seal esineb järske ootamatusi, kiireid muutusi, mis termomeetri elavhõbedasamba alatasa ühest äärmusest teise hüppama panevad. |
427 |
Käesoleval aastaajal aga oli ilm väga kuiv ja temperatuur üsna kõrge. Salk asus teele juba koidu ajal, olles liikumissuuna enne kindlaks määranud. Tänu põõsastele ja madalatele puudele oli pinnas täiesti kindel, ei olnud enam liiva ega liivaluiteid ega ka tolmu, mida tuul alatasa õhku keerutab. |
428 |
Seal, head juhust kasutades, kustutasid hobused suurte sõõmudega janu, juues isegi varuks. Thalcave peksis teiste ees liikudes vastu põõsaid, peletades sel kombel eemale tšoliinasid, äärmiselt kardetavaid mürkmadusid, kelle hammustus tapab härja vähem kui tunni jooksul. |
429 |
Vilgas Thauka hüppas üle puhmastike ning aitas oma peremehel järel tulevaile hobustele teed teha. Reis mööda tasast lagendikku toimus niisiis hõlpsasti ja kiiresti. Rohtlaane väljanägemises ei toimunud ühtki muutust: mitte kusagil ei ühtki kivi ega kivikest, nii kaugel kui silm ulatus. |
430 |
Polnud jälgegi vahelduvaist looduspiltidest, vahejuhtumitest, loomulikest üllatustest. Tuli olla Paganeli-taoline teadlasest entusiast, et näha midagi seal, kus mitte midagi näha polnud, ja tunda huvi teeäärsete pisiasjade vastu! Milliste? Ükskõik milliste. Parimal juhul mõne põõsa või rohukõrre. |
431 |
Onnis oli pink, härjanahast magamisase, pada, praevarras ja keedupott mate keetmiseks. Mate on jook, mida Lõuna-Ameerikas ohtrasti tarvitatakse. See on indiaanlaste tee, mida valmistatakse tulepaistel kuivatatud lehtedest ja imetakse läbi õlekõrre nagu ameerika jooke ikka. |
432 |
Temperatuur ähvardas tõusta äärmiselt kõrgele, ja õnnetuseks ei pakkunud lagendik mingit kaitset. Siiski hakati vapralt ida poole liikuma. Mitu korda kohati määratuid loomakarju, kel polnud selle masendava palavusega jõudu süüa ja kes laisalt maas lamasid. Valvureist ega karjastest ei võinud juttugi olla. |
433 |
Sõralised muide on seal maal pehmeloomulised ega tunne ka seda vaistlikku hirmu punase värvi ees, mis iseloomustab nende Euroopa-sugulasi. "Põhjuseks on vist see, et nad söövad vabariigi rohtu," ütles Paganel, ise oma võib-olla liiga prantslaslikust naljast vaimustudes. |
434 |
Keskpäeva paiku tekkis rohtlaanes mõningaid muutusi, mis ei saanud lagendiku ühetaolisusest väsinud silmadele nähtamatuks jääda. Kõrrelised jäid harvemaks. Neid asendasid kõhnad takjad ja hiiglaslikud, üheksa jala pikkused ohakad, mis oleksid võinud kõik maailma eeslid õnnelikuks teha. |
435 |
Kidurad astelpõõsad ja muud tumerohelised okaspõõsad – väärtuslikud taimed kuivadel aladel – kasvasid siin-seal. Seni oli pampa rohuvaip savis veel säilinud niiskuse varal olnud tihe ja lopsakas. Nüüd aga nägi silm läbi paiguti kulunud ja mitmest kohast lageda sametvaiba maapinna kehvust. |
436 |
Hobused hingeldasid troopilises kuumuses. Varju polnud loota, ehk olgu siis, kui mõni harv pilv lõõmavat päikeseketast varjas. Siis jooksis vari mööda ühetasast maapinda, ja ratsanikud kannustasid hobuseid, püüdes püsida kosutavas varjus, mida läänetuul nende ees kihutas. |
437 |
Niisiis tuli vett anda jaokaupa. Kuigi keegi lausa tapvat janu ei kannatanud, ei suudetud seda ka täiesti kustutada. Õhtul pärast kolmekümne miili pikkust teekonda jäädi peatuma. Igaüks lootis, et rahulik öö pärast väsitavat päeva mõjub kosutavalt, kuid just sel ööl painasid rännumehi moskiitod ja sääsed. |
438 |
Nende ilmumine ennustas tuule pöördumist, ja tuul pöördus tõepoolest veerandi võrra ning hakkas puhuma põhjast. Piinavad putukad aga kaovad harilikult lõuna- või edelatuulega. Kui major säilitas oma rahu isegi keset selliseid raskusi, siis Paganeli seevastu vihastasid saatuse viperused. |
439 |
Hobused olid väga väsinud ning janust poolsurnud. Kuigi ratsanikud olid osa oma vett loomadele loovutanud, olid nood ometi liiga vähe saanud. Sel päeval oli kuivus veel suurem ja põhjatuule – pampade samuumi tolmused puhangud – tegid kuumuse lausa talumatuks. Sel päeval teekonna ühetoonilisus hetkeks katkes. |
440 |
Teadet hinnati mitut moodi. Glenarvan mõtles uudistele, mida ta pärismaalastelt "Britannia" merehädaliste kohta saada võiks. Thalcave aga ei rõõmustanud sugugi rohtlaante rändavate indiaanlastega kohtumise üle: ta pidas neid riisujaiks ja varasteks ning püüdis nende eest hoiduda. |
441 |
Riietatud olid nad guanakonahkadesse; peale kahekümne jala pikkuste odade kandsid nad nuge, linge, bolasid ja lassosid. Nende osavus hobuste kohtlemisel näitas, et nad olid head ratsanikud. Nad peatusid saja sammu kaugusel ja näisid karjudes ja kätega vehkides nõu pidavat. |
442 |
Glenarvan pidas vajalikuks vahele astuda. "On selge," ütles ta, "et ollakse ühelt poolt kiuslik ja teiselt poolt terav ja see paneb mind teie mõlema puhul imestama." Patagoonlane ei mõistnud tülitsemise põhjust, oli aga ilma suurema vaevata taibanud, et sõbrad tülitsesid. |
443 |
Veerand tunni pärast oli see tal õnnestunud. Õhtul kell kaheksa teatas teistest pisut ette jõudnud Thalcave, et nii suure igatsusega oodatud järve kallas paistab. Veerand tundi hiljem laskus väike salkkond Soolajärve kõrgest kaldast alla. Kuid seal ootas reisijaid tõsine pettumus. |
444 |
Kuum päike oli kõik ära joonud. Milline oli üldine kohkumus, kui janune seltskond kuivanud järve kaldale saabus! Tuli midagi otsustada. Lähkreis säilinud veenatuke oli peaaegu riknenud ega suutnud kustutada janu, mis hakkas end juba piinavalt tunda andma. Nälg ja väsimus kadusid võimsa janutunde kõrval. |
445 |
Desertio de las Salinas, mida nad nüüd läbisid, oli savipõhjaga tasandik, mida katavad kümne jala kõrgused kääbuspõõsad, väikesed mimoosid, indiaanlaste keeles "kurra-mammel", ja "humid" – rohke soolasisaldusega madalad põõsad. Siin-seal peegeldasid suured soolalaigud hämmastava tugevusega päikesekiiri. |
446 |
Jõed, mis mäekülgedelt voolasid, pidid olema veeküllased, et nii rohket taimestikku vajalikul määral niisutada, ja tõepoolest ei ole kõige suuremadki põuad iialgi suutnud neid jõgesid auruks muuta. Aga et nendeni jõuda, oleks pidanud sada kolmkümmend miili lõuna poole põikama. |
447 |
Kolm hobust kihutasid reipalt edasi. Targad loomad tundsid kahtlemata vaistlikult, kuhu nende käskijad neid juhtisid. Eriti Thauka tublidust ei suutnud väsimus ega janu vähendada; nagu lind lendas ta üle kuivanud nõgude ja kurra-mammeli põõsaste, hirnudes rõõmsatujuliselt. |
448 |
Glenarvani ja Roberti hobused, keda ergutas Thauka eeskuju, järgisid teda vapralt, kuigi pisut raskema sammuga. Thalcave istus liikumatult sadulas ja andis oma kaaslastele samasugust eeskuju nagu Thauka nende hobustele. Sageli pööras patagoonlane pead, et heita pilk Robert Grantile. |
449 |
Nähes, et poiss istub kindlalt ja korralikult, asend sundimatu, õlad tagasi tõmmatud, jalad vabalt rippumas, põlved sadula ligi surutud, väljendas ta oma rahulolu julgustava hüüdega. Robert Grant oli tõesti esmajärguliseks ratsutajaks kujunemas ning vääris indiaanlase kiitust. |
450 |
Kui kõik ratsutajad pole head meremehed, siis võivad ometi kõik meremehed olla head ratsutajad. Raadel ratsutamine õpetab sadulas püsima. Mis aga puutub hobuse valitsemisse, oskusse juhtida teda mitmeti liikuma, siis tuleb see iseenesest, sest selles pole midagi keerulist. |
451 |
Glenarvan vangutas tasa pead. Siis kõnelus katkes, sest Thalcave, kes teistest ette oli jõudnud, kutsus neid käeviipega. Ei tohtinud aega viita ja tuli mõelda neile, kes olid maha jäänud. Uuesti lisati kiirust, kuid varsti selgus, et hobused, peale Thauka, ei suuda sellisele tempole kaua vastu pidada. |
452 |
Thalcave ei lausunud midagi; arvatavasti mõtles ta, et kui Guamini on kuivanud, siis on meeleheiteks aega küll, kui indiaanlase süda üldse kunagi meeleheitele andunud oli. Ta hakkas uuesti liikuma ja tahes-tahtmata pidid hobused piitsa ning kannuste sunnil edasi minema. |
453 |
Thalcave oleks küll võinud ette minna, sest Thauka oleks ta mõne tunniga jõe kaldale viinud. Kahtlemata mõtles patagoonlane sellele, kuid kindel oli ka see, et ta ei tahtnud oma kaht kaaslast üksi kõrbesse jätta. Et teistega sammu pidada, sundis ta Thaukat aeglasemale käigule. |
454 |
Tark loom märkas mingi sisetunde varal, et õhus on niiskust, ja hingas seda ahnelt, liigutades keelt, nagu oleks ta seda karastavasse vedelikku kastnud. Patagoonlasel oli võimatu eksida: vesi polnud kaugel. Seepärast julgustas ta kaaslasi, seletades Thauka kärsituse põhjust. |
455 |
Neil polnud vaja enam hobuseid ergutada; vaesed loomad tundsid uut jõudu ja tormasid kõigest jõust edasi. Mõne minutiga olid nad jõe ääres ning lahtisaduldamist ootamata sööstsid rinnuni karastavasse vette. Ratsanikud pidid tahes-tahtmata külma supluse vastu võtma, mõtlematagi selle üle kurta. |
456 |
Glenarvanile tuli see mõte sellepärast, et Guamini kaldad näisid olevat ümberkaudsel lagendikul elavate loomade kogunemispaigaks. Oli näha hulgakesi õhku tõusvaid tinamusid, musti laanepüüsid, teru-teru nimelisi rüüte, kollaseid rookanu ja ülikauneid rohelisi veekanu. Neljajalgseid ei olnud näha. |
457 |
Ent need väga arad loomad põgenesid säärase kiirusega, et oli võimatu neile püssikuuli ulatusse läheneda. Kütid valisid siis vähem kärme saagi, mis pealegi söödavuse poolest sugugi halvem polnud. Tosin punajalgseid nurmkanu ja rookanu lasti maha ning Glenarvan tappis osavalt ühe nabasea. |
458 |
See ruskete karvadega väga maitsev paksunahaline vääris püssipauku. Vähem kui poole tunniga lasksid kütid kogu vajaliku saagi, ilma et see neid väsitanud oleks. Robert püüdis pealegi ühe huvitava looma napihambuliste seltsist. See oli pooleteise jala pikkune armadill ehk vööloom. |
459 |
Nandu ja nabasea vintske nahk nüliti otsekohe maha ja liha lõigati õhukesteks tükkideks. Mis puutub vöölooma, siis see väärtuslik loom kannab oma praepanni endaga kaasas: ta asetati iseenda kilbis kuumadele sütele. Kolm kütti leppisid õhtul nurmkanadega ja hoidsid paremad palad sõpradele. |
460 |
Kuu oli alles loodud ja terve öö kestel ei ilmutanud öine valgustaja end ühelegi maakera elanikule. Lagendikku valgustas ainult tähtede ebamäärane kuma. Silmapiiril kadusid Sodiaagi tähtkogud kahkjasse uttu. Guamini vesi voolas hääletult nagu pikk õlilaik marmorplaadil. |
461 |
Tarandikus valitses täielik vaikus ja öise tuleaseme söed kustusid vähehaaval, heites vaikivasse pimedusse viimast kuma. Ent umbes kella kümne paiku, pärast õige lühikest und, indiaanlane ärkas. Tema silmad poolavatud laugude all vaatasid ainiti, tema kõrvad kuulatasid pinevalt. |
462 |
Kas oli ta hulkuvate indiaanlaste lähenemist või jaaguaride, tiigrite ja teiste kardetavate loomade, kes sageli jõgede lähedusse ilmuvad, tulekut tundnud? Viimane oletus näis talle kahtlemata usutavana, sest ta heitis kiire pilgu tarandikku kuhjatud põletusainele ja tema rahutus suurenes veelgi. |
463 |
Patagoonlane tõusis järsku istuli. "Thauka tundis mingi vaenlase lähedust," ütles ta endamisi. Ta tõusis püsti ja uuris lagendikku tähelepanelikult. Seal valitses endiselt vaikus, kuid mitte enam rahu. Thalcave nägi, kuidas varjud hääletult kurra-mammeli puhmaste vahel liikusid. |
464 |
Siin-seal hõõgusid kiirgavad täpid, mis kord kustudes, kord uuesti süttides igas suunas ristlesid. See oli nagu fantastiliste laternate tants määratu veekogu peegeldaval pinnal. Võõras oleks neid liikuvaid tulukesi kahtlemata pidanud jaanimardikaiks, keda tihti öösiti rohtlaantes sätendamas näha võib. |
465 |
Kuid Thalcave ei eksinud: ta mõistis, missuguse vaenlasega on tegemist. Ta laadis oma püssi ja jäi tarandiku esimeste postide juurde valvama. Polnud vaja kaua oodata. Läbi rohtlaane kostis kummaline kisa, midagi haukumise ja ulgumise vahepealset. Kisale vastas püssipauk, sellele järgnes ulgumine sajast suust. |
466 |
Kui patagoonlane lausus sõna "aaguar", meenus Glenarvanile otsekohe, et nõnda nimetavad pampade indiaanlased punaseid hunte. Need lihasööjad – loodusteadlased nimetavad neid Canis jubatus – on suure koera suurused rebasepeaga loomad, kaneelpunase karvaga ja lehviva, piki selgroogu kasvava musta lakaga. |
467 |
Öö ajab nad välja urgastest, kus nad magavad. Eriti kardetakse neid majapidamistes, kus kariloomi kasvatatakse, sest nälja sunnil tungivad nad ka suuremate koduloomade kallale ja teevad võrdlemisi suurt hävitustööd. Üksikut aaguari ei tarvitse karta, kuid teine asi on, kui näljaseid loomi on arvukalt. |
468 |
Kuna kogu pampa kajas ulgumisest ja lagendikul eraldas silm tohutul hulgal hüplevaid varje, ei võinud Glenarvan Guamini kaldale kogunenud punaste huntide arvus eksida. Loomad olid haistnud kindlat saaki – inimeste või hobuste liha. Ja ükski neist ei mõelnudki enne eemalduda, kui oma osa saaki käes. |
469 |
Huntide sõõr tõmbus vähehaaval koomale. Ärganud hobused näisid kohutavat hirmu tundvat. Ainult Thauka trampis jalaga ja püüdis päitseid puruks rebida, et välja söösta. Tema isand suutis teda vaid pikaldaselt vilistades rahustada. Glenarvan ja Robert olid asetunud nii, et võisid tarandiku sissekäiku kaitsta. |
470 |
Tihedate ridadena lähenevad hundid taandusid ja jäid saja jala kaugusel tarandikust peatuma. Indiaanlase märguande peale asus Glenarvan tema kohale, Thalcave aga kogus põhu ja rohu – ühesõnaga kogu põletusaine – tarandikusuusse hunnikusse ja viskas sellesse hõõguva söe. |
471 |
Varsti kerkis musta taeva taustale leekidest eesriie, mille vahelt paistis suurtes liikuvates valguslaikudes helendav lagendik. Siis nägi Glenarvan, millisele arvutule loomadehulgale neil vastu panna tuli. Vaevalt on keegi nii palju näljast nii raevunud hunte koos näinud. |
472 |
Tulest tõke, mille Thalcave oli süüdanud, peatas küll kiskjad, kuid muutis nende viha mitmekordseks. Mõned tulid ikkagi üsna lõkke juurde ja kõrvetasid seal oma käpad. Aeg-ajalt tuli jälle tulistada, et ulguvat karja peatada, ja tunni aja pärast lebas rohtlaanes juba umbes viisteist tapetud hunti. |
473 |
Rünnatavate seisukord oli võrdlemisi kindel: kuni neil laskemoona jätkus ja tuletõke tarandiku avaust kaitses, polnud sissetungimist karta. Kuid mida teha siis, kui neid hundikarju tagasitõrjuvaid vahendeid enam pole? Glenarvan silmitses Robertit ja tundis, kuidas süda valusalt kokku tõmbus. |
474 |
Ta unustas iseenda ja mõtles üksnes vaesele lapsele, kes ilmutas rohkem vaprust kui temaealised tavaliselt. Robert oli kahvatu, kuid tema käsi ei lasknud relva lahti. Vankumatult ootas ta ärritatud huntide kallaletungi. Glenarvan oli olukorda külmavereliselt kaalutlenud ja otsustas sellele lõpu teha. |
475 |
Kaitsevahendite tagavara aina vähenes. Kella kahe paiku hommikul viskas Thalcave viimase sületäie põletusainet tulle, ja tulistada võisid sissepiiratud veel ainult viis korda. Glenarvan heitis valulise pilgu enda ümber. Ta mõtles poisile enda kõrval, oma kaaslastele ja kõigile, keda ta armastas. |
476 |
Kuid seda enam mõtles Glenarvan ja kujutles kohutavat, paratamatut väljavaadet: nad pistetakse elusalt nahka! Ta ei suutnud meeleliigutust ohjeldada, tõmbas poisikese enda ligi, surus ta vastu rinda ja suudles laubale; tema silmist veeresid tahtmatult pisarad. Robert vaatas teda naeratades. |
477 |
Seni valgustatud lagendik vajus jälle pimedusse ja pimedusest hakkasid taas paistma punaste huntide fosforselt helkivad silmad. Veel mõni minut ja kogu kari tormab tarandikku! Thalcave laskis oma püssist viimase paugu, paiskas veel ühe looma maha, ja siis oli tema laskemoon otsas. |
478 |
Ta näis vaikides mõtisklevat. Kas ta otsis mõnd hulljulget, võimatut, meeletut võimalust, mille varal too metsik kari eemaldada? Glenarvan ei julgenud küsida. Sel hetkel pealetungivate huntide käitumine muutus. Nad näisid kaugenevat, ja nende ulgumine, seni nii kõrvulukustav, katkes järsku. |
479 |
Ta teadis, et need loomad ei loovuta oma kindlat saaki, kui mitte päevavalgus neid nende pimedaisse koopaisse ei peleta. Igatahes oli loomade taktika ilmselt muutunud. Nad ei kippunud enam vägisi tarandiku avausest sisse, vaid ähvardasid uue manöövri näol veel kardetavama ohuga. |
480 |
Loobudes katseist sisse tungida sellest avausest, mida raud ja tuli kangekaelselt kaitsesid, püüdsid loomad üksmeelselt vastupidisest küljest üle tarandiku pääseda. Varsti oli kuulda, kuidas nende küüned mööda poolpehkinud puud krabisesid. Vabisevate postide vahele ilmusid tugevad käpad ja verevad lõuad. |
481 |
Kohkunud hobused rebisid päitsed puruks ja jooksid hirmust hulludes tarandikus ringi. Glenarvan haaras Roberti oma käte vahele, et teda viimse võimaluseni kaitsta. Võib-olla oleks ta lootusetu põgenemiskatse teinud ja välja sööstnud, kui tema pilk poleks peatunud indiaanlasel. |
482 |
Thauka oli valmis; ta pures suuraudu, ta hüples, tema välkuvad silmad olid täis uhket tuld – ta oli oma isandast aru saanud. Kui indiaanlane hobuse lakast kinni haaras, võttis Glenarvan tõmbleva käega tema käsivarre. "Sa lähed ära?" küsis ta, näidates lagendikule, mis nüüd oli tühi. |
483 |
Kuid mida tähendas keel! Säärastes kohutavates olukordades piisab žestidest, et kõik ära öelda, ja inimesed saavad üksteisest kiiresti aru. Thalcave siiski ei nõustunud. Vaidlus venis pikale ja hädaoht suurenes iga sekundiga. Juba murdusid puretud vaiad huntide hammaste ja küünte all. |
484 |
Ei Glenarvan ega Thalcave tahtnud järele anda. Indiaanlane oli Glenarvani tarandikusuu juurde tõmmanud; ta näitas lagendikku, mis oli nüüd huntidest tühi. Vilkalt kõneldes püüdis ta selgeks teha, et ei tohtinud ühtki hetke kaotada: kui ettevõtmine ei õnnestu, on paigalejääjad veelgi suuremas hädaohus. |
485 |
Puhkes kohutav ulgumine. Punased hundid kihutasid hobusele järele ja tormasid fantastilise kiirusega lääne poole. Thalcave ja Glenarvan jooksid tarandikust välja. Lagendik oli jälle vaikne, ainult eemal ööpimeduses paistis vaevunähtav joon, mis liikus loogeldes kord sinna, kord tänna. |
486 |
Ta tahtis poisikest otsima joosta, kuid indiaanlane peatas teda. Ta tegi selgeks, et hobused ei jõuaks talle järele, et Thauka on kindlasti tagaajajaist ette jõudnud, et on võimatu teda pimedas leida ja et pidi ootama päevavalgust, et alustada sõitu Roberti jälgedes. Kell neli hommikul hakkas koit kumama. |
487 |
Nii ratsutasid nad imeteldava kiirusega tund aega, otsides silmadega Robert Granti ja igal sammul tema verist laipa leida kartes. Glenarvan kannustas hobust, nii et looma küljed olid verised. Viimaks kuuldus püssipauke. Paukude vahed olid ühepikkused nagu oleks nendega märku tahetud anda. |
488 |
Tõsi küll, siin triivisid vaid väikesed jääpangad, mis olid üksteise vastu põrgates kulunud ning soojadest hoovustest õõnestatud ja mis enamikus sulavad juba Vaikse ookeani või Atlandi ookeani vetes. Kapten Hull oli tubli meremees ja laevastiku üks osavamaid harpuunijaid. |
489 |
Sellest aga ei jätkunud vaalapüügiks, mis nõuab rohkesti osavõtjaid. Inimesi oli vaja nii loomi püüdma kui ka saaki tükeldama. Kuid James W. Weldon leidis, nagu mõned teisedki laevaomanikud, et San Franciscos on kõige otstarbekam palgata ainult laeva kohaleviimiseks vajalik arv mehi. |
490 |
Vaalapüügihooaja lõppedes maksti neile nende tasu ja lasti nad maale, kus nad jäid ootama, kuni vaalapüüdjad neid järgmisel aastal uuesti vajavad. Sel kombel said laevaomanikud meremeeste tööjõudu kõige paremini ära kasutada ja sealjuures ühtlasi ka palkade arvel kokku hoida. |
491 |
Sel hooajal ei olnud Pilgrimil õnne. Jaanuari alguses, kui lõunapoolkeral lähenes kesksuvi ja vaalapüüdjail polnud veel üldse aeg tagasi pöörduda, oli kapten Hull sunnitud püügikohtadelt lahkuma. Abimeeskond, käputäis viletsaid vennikesi, keeldus sõna kuulmast ja kaptenil tuli neist vabaneda. |
492 |
Nii halba püüki polnud neil veel kunagi olnud. Kapten Hull pöördus tagasi pettunult nagu kogenud jahimees, kes esimest korda elus peaaegu ilma jahisaagita jääb. Ta enesearmastus oli puudutatud ja ta ei võinud andestada neile sellidele, kes oma tõrkumisega olid püügiretke nurja ajanud. |
493 |
Asjatult püüdis kapten Hull Aucklandis uusi meeskonnaliikmeid värvata. Kõik meremehed olid juba teistel vaalapüügilaevadel teenistuses. Püügi jätkamisest tuli paratamatult loobuda. Kapten valmistus juba Aucklandist lahkuma, kui tema poole pöörduti ootamatu palvega võtta pardale mõned reisijad. |
494 |
Kuid kapten Hulli laev oli suurepärases sõidukorras ja ilm endiselt imekaunis! Kapten Hull nõustus neid pardale võtma ja andis isegi oma kajuti proua Weldoni käsutusse. Reis võis kesta nelikümmend kuni viiskümmend päeva ja kapten soovis, et proua Weldon end tema laeval võimalikult mugavalt tunneks. |
495 |
Sõit Pilgrimiga osutus seega mitmeti kasulikuks. Halb oli ainult see, et Pilgrim pidi oma laadungi lossima Valparaisos, Tšiilis, mistõttu pidi retk paratamatult rohkem aega võtma. Sealt edasi jäi vaid sõita piki Ameerika rannikut ülespoole, ja kui puhub soodne maatuul, on see osa teekonnast igati meeldiv. |
496 |
Proua Weldon oli muide vapper naine, keda meri põrmugi ei kohutanud. Ta oli kolmekümneaastane ja hea tervisega. Mitu korda oli ta vintsutusterohkeil sõitudel mehega kaasas olnud, harjunud pikkade mereretkedega ja seepärast ei kartnud ta ka nüüd selle väikse laevaga hea õnne peale välja sõita. |
497 |
Oma heasüdamlikkuse tõttu oli ta tõesti igaühele nõbu eest. Ta ei osanud kuhugi panna oma pikki käsi ja jalgu ning oli saamatu isegi kõige tavalisemas olukorras. Ei või just öelda, et nõbu Benedikt oma kaaslastele otse koormaks oleks olnud, kuid temaga oli siiski raske. |
498 |
Ta meenutas viljakandmatut ja väheste lehtedega puud, mis ei paku varju ega toida kedagi, kuid millel on kuldne süda. Selline oli nõbu Benedikt. Ta oleks meelsasti tahtnud kaasinimestele kasulik olla – oleks ta seda vaid suutnud! Kuid just ta puuduste pärast teda armastatigi. |
499 |
Loodusteadus, tema ainuke huviala, valdas kõiki ta meeli ja mõtteid. Kui ütleme "loodusteadus", siis on see vist siiski liialdus. Nagu me teame, koosneb see teadusharu zooloogiast, botaanikast, mineraloogiast ja geoloogiast. Nõbu Benedikt polnud aga vähimalgi määral botaanik, mineraloog või geoloog. |
500 |
Kas uuris meie lihtsameelne, kuid töökas teadlane loomariigi eri hõimkondi, klasse, seltse, sugukondi, perekondi ja liike ning kõiki iseärasusi, mis neid üksteisest eraldavad? Ei. Kas pühendas nõbu Benedikt end selgroogsete – imetajate, lindude, roomajate ja kalade uurimisele? Ei, seda mitte. |
501 |
Ka seda mitte. Kas olid need viimati okasnahksed, meduusid, polüübid, ussid, käsnad ja ripsloomad, kes teda hilisööni lampi põletama sundisid? Peab siiski tunnistama, et ei olnud. Zooloogiast jäävad nimetada veel ainult lülijalgsed ja järelikult olid nemad nõbu Benedikti ainuke uurimisala. |
502 |
Lülijalgsed aga jagunevad kuute klassi: putukad, hulkjalgsed, ämblikulaadsed, koorikloomad, hiidjalgsed ja keelikussid. Tõtt-öelda, nõbu Benedikt ei osanud eraldada vihmaussi apteegikaanist, kakandit tõruvähist, harilikku ämblikku ebaskorpionist, krevetti konnast ega tuhatjalgset skolopendrist. |
503 |
Nii see muidugi üldjoontes on, kuid sõna "entomoloogia" on omandanud ka kitsama tähenduse. Selle all mõistetakse ainult putukateadust, seega teadust, mis tegeleb loomadega, kelle keha koosneb kolmest lülist, kellel on kolm paari jalgu ja kes kannavad seetõttu nimetust "kuusjalgsed". |
504 |
Mõned nendest seltsidest, näiteks mardikalised, koosnevad kolmekümnest tuhandest liigist ja kahetiivalised kuuekümnest tuhandest liigist. Uurimismaterjalist seega puudust ei ole, ühele inimesele on seda enam kui küllalt. Nõbu Benedikt pühendus täielikult ja ainuüksi entomoloogiale. |
505 |
Ta kollektsioon rikastus seal mitme haruldase leiuga, ja mõistagi soovis ta need võimalikult peatselt oma kabinetis San Franciscos vastavatesse vahedega kastikestesse liigitada. Kuna proua Weldon tahtis pojaga Ameerikasse tagasi pöörduda, siis oli täiesti loomulik, et nõbu Benedikt pidi nendega kaasa sõitma. |
506 |
Hädaohu korral oli nõbu Benedikt küll viimane, kellelt abi loota, kuid õnneks tõotas reis kulgeda viperusteta, sest aastaaeg oli soodus ja laeva kapten igati usaldusväärne mees. Pilgrim seisis Waitemata sadamas kolm päeva. Selle aja sees tegi proua Weldon reisiks vajalikke ettevalmistusi. |
507 |
Nõbu Benedikt tassis laevale terve oma putukatekogu, mille ta oli vastavasse karpi paigutanud. Kogus leidus muu hulgas ka mõni kõvakooreliste röövmardikate hulka kuuluv stafüliinmardikas, kelle silmad asuvad pealael ja keda senini arvati leiduvat ainult Uus-Kaledoonias. |
508 |
Ämblik aga ei kuulu putukate klassi ja seetõttu ei omanud ta nõbu Benedikti silmis pisimatki väärtust. Ta keeldus sellest põlglikult ja luges oma kõige väärtuslikumaks leiuks Uus-Meremaa stafüliinmardikat. Mõistagi kindlustas nõbu Benedikt oma putukatekogu suure summa eest. |
509 |
Mina usaldan teda täiesti, nii nagu üldse võib usaldada laeva, mille kapteniks on aastaid oldud. Hoiatasin teid ainult seepärast, proua Weldon, et mitte ise kogu vastutust kanda ja selleks, et veel kord toonitada – Pilgrimi pardal ei ümbritse teid mugavus, millega olete harjunud. |
510 |
Kapten Hull pidi tublisti peale käima, enne kui proua Weldon nõustus tema kajutit endale võtma. Sellesse kitsasse kajutisse asus proua Weldon oma lapse ja vana Naniga. Seal ta ka einetas koos kapteni ja nõbu Benediktiga, kelle kasutusse oli antud väike ruum sealsamas kõrval. |
511 |
Kapten ise leidis endale peavarju kajutis, mis oleks kuulunud tüürimehele, kui laeval oleks selline ametikoht olnud. Pilgrimil, nagu me juba teame, oli võimalik tüürimeheta toime tulla. Pilgrimi meeskonnaliikmete, tublide ja toekate meremeeste vahel valitses tihe sõprus ja üksmeel. |
512 |
Kuna neid oli vähe, ei pidanud nad ühtegi tööd liiga raskeks, ja mida enam nad rügasid tööd teha, seda kõrgemaks nende palk iga püügihooaja lõpul tõusis. Seekord aga tõotas sissetulek kujuneda päris väikeseks ja nad olid nende tõrksate Uus-Meremaa sellide peale üpris pahased. |
513 |
Ainult üks mees pardal ei olnud ameeriklane. Selle mehe nimi oli Negoro. Päritolult portugallane, rääkis Negoro laitmatult inglise keelt ja pidas prikil koka vähenõudlikku ametit. Pilgrimi endine kokk oli Aucklandis laevalt põgenenud ja et Negoro oli parajasti tööta, siis pakkus ta end tema asemele. |
514 |
Negoro võis olla umbes neljakümneaastane. Sale ja lihaseline, keskmist kasvu, väga tumedate juuste ja päikeses pruuniks põlenud nahaga mõjus ta sitke mehena. Kas tal mingi haridus ka oli? Kindlasti. Seda võis järeldada juba mõningaist ütlemistest, mis tal teinekord üle huulte libisesid. |
515 |
Oma elust ei rääkinud ta kunagi ja oma perekonna kohta ei lausunud ta iialgi ühtegi sõna. Kust ta tuli, kus ta senini oli elanud, sellest polnud kellelgi vähimatki aimu. Seda, millega ta kavatseb edaspidi tegelda, teati sama vähe. Oli teada ainult niipalju, et Valparaisos kavatseb ta laevalt lahkuda. |
516 |
Näis, nagu tunneks ta mereasjandust isegi vähem kui tavaliselt laevakokad, kes osa oma elust on veetnud merel. Pilgrimi kõikumine ja õõtsumine aga ei valmistanud talle vähimalgi määral ebameeldivusi, nagu tavaliselt neile, kes esmakordselt merd sõidavad, ja koka kohta oli see küllaltki suur asi. |
517 |
Dick Sand tõotas sirguda keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega meheks. Tema anglosaksi päritolus ei saanud keegi kahelda. Ta oli pruunide juuste ja siniste, kirkalt säravate silmadega. Meremeheamet oli teda juba eluvõitlusteks kaunikesti karastanud. Tema arukas näos väljendus tahtejõud. |
518 |
Vapper enne mõtleb, siis tegutseb. Ja selles on vahe. Dick Sand oli audens. Viieteistaastaselt oskas ta juba iseseisvalt otsustada ja oma otsuseid ka teoks teha. Elav ja ühtlasi tasakaalukas, meeldis ta kõigile. Ta ei teinud suuri sõnu ja käitus tagasihoidlikult, vastandina enamikule omaealistest. |
519 |
Nendel inimestel on kõiges õnnelik käsi ja nad ei astu kunagi valet sammu. Nagu ütlesime, kasvatas Dicki üles hoolekanne. Algul pandi ta lastekodusse, kus väikeste orbude jaoks alati ruumi leidub. Nelja-aastasena käis ta juba koolis ja õppis lugema, kirjutama ning arvutama. |
520 |
Juba varakult tundis Dick huvi mere vastu. Kaheksa-aastasena läks ta lõunameredel ühendust pidavale kaugesõidupostilaevale laevapoisiks. Seal õppis ta meremeheametit maast madalast, nagu seda peabki õppima. Laevaohvitserid tundsid Dicki vastu huvi ja nende juhtimisel omandas ta üha enam teadmisi. |
521 |
Inimesel, kes mõistab juba lapsena, et töö on elu seadus, kes teab juba noorelt, et igapäevast leiba tuleb palehigis teenida, seisavad ees suured ülesanded, sest temal on jõudu ja tahet neid täita. Kui Dick töötas veel laevapoisina ühel kaubalaeval, äratas ta kapten Hulli tähelepanu. |
522 |
Orvu südames valitses tänutunne, ja kui tal ühel päeval oleks tulnud anda oma elu nende eest, kes tal võimaldasid õppida, siis oleks ta seda viivitamata teinud. Ehkki alles viieteistaastane, mõtles ja toimis Dick Sand kui kolmekümneaastane. Proua Weldon tundis oma kaitsealust. |
523 |
Dick Sand armastas last, ja et viimane seda mõistis, siis kiindus ka tema oma "suurde venda". Pikkadel töövabadel tundidel, mis on sagedased, kui meri on rahulik ja purjed seadmist ei vaja, olid Dick ja Jack peaaegu alati koos. Noor madrus näitas väikemehele kõike, mis talle meremeheametis huvi võis pakkuda. |
524 |
Proua Weldon ei tundnud põrmugi hirmu, nähes, kuidas Jack end Dicki saatel vantidele vibutab, fokkmasti marsile või praamtengi saalingutele ronib ja noolena mööda falle alla vuhiseb. Dick oli ikka kas tema ees või taga, valmis teda toetama või kinni hoidma, kui tema lapsekäed harjutuste kestel väsima peaksid. |
525 |
Püsis pidev idatuul ja see tegi kaptenile muret. Ta ei saanud laeva kuidagi soovitud kursile. Pealegi oli karta, et Kaljukitse pöörijoone läheduses satutakse täielikku tuulevaikusse, mis laeva veel enam teelt kõrvale viib; ekvatoriaalhoovus omakorda võis teda armutult läände paisata. |
526 |
Kahjuks püsis aga Pilgrim liiga suurel laiuskraadil, et kohata mõnd Panamasse suunduvat aurikut. Pealegi ei olnud siis veel ühendus Austraalia ja Uue Maailma vahel nii tihe nagu hiljem. Siiski tuli loota, et kõik läheb kõige paremini, ja peaaegu juba näiski, et miski ei häiri seda nii ühetoonilist ülesõitu. |
527 |
Oli haruldaselt kirgas hommik. Kell võis olla umbes üheksa; Dick Sand ja Jack olid seadnud end fokkpraamtengi saalingutele istuma. Sealt võisid nad näha kogu laeva ja kaugele ookeanile. Nende selja taga kattis horisonti ainult grootmast brigantiinpurje ja topsliga, varjates osa merd ja taevast. |
528 |
Enda ees voogude kohal nägid nad pukspriiti ja selle kolme kliivrit, mis olid tihedasti tuult täis ja sarnanesid kolme eri suuruses tiivaga. Nende jalge ees paisus fokkpuri ja nende kohal ülal kõrgusid väike marsspuri ja väike praampuri, mille trossi tuulehood siiasinna kõigutasid. |
529 |
Madrused uurisid seda õhinal. Võib-olla on seal hinnaline laadung, mille saaks Pilgrimile üle tuua? On ju üldiselt teada, et päästetöödel kuulub üks kolmandik päästetud varanduse koguväärtusest päästjale, ja juhul kui laadung pole rikutud, on Pilgrimi meeskond teinud, nagu öeldakse, hea püügi. |
530 |
See oleks kahjutasu nende nurjunud retke eest. Veerand tunni pärast oli prikk ujuvast kogust vähem kui poole miili kaugusel. See oli tõepoolest laev. Esmalt tuli nähtavale parem parras. Laev lamas niivõrd küljeli, et reeling ulatus peaaegu vette ja tekil liikumine näis võimatuna. |
531 |
Pilgrim viidi kiiresti vastutuulde, nii et ta püsis peaaegu liikumatuna umbes poole kaabeltau kaugusel laevast. Paat lasti alla ja kapten Hull, Dick Sand ning kaks madrust istusid peale. Koer haukus endiselt. Ta püüdis reelingust kinni hoida, ent kukkus kogu aeg tekile tagasi. |
532 |
Tundus, nagu ei oleks ta haukumine määratud neile, kes talle sõudes lähenesid. Ega ta viimati ei kutsunud laeva kinni jäänud madruseid või reisijaid? "Äkki on seal tõesti mõni eluga pääsenud merehädaline?" arutas proua Weldon. Pilgrimi paat oli kummuli vajunud laevast veel ainult paari aerutõmbe kaugusel. |
533 |
Ahtripeeglil seisis nimi Waldeck, kodusadam puudus. Ent laeva kere kujust, teatud detailide järgi, mida meremehe silm otsekohe märkab, mõistis kapten Hull, et laev oli ameerika päritolu, mida pealegi ka ta nimi tõendas. Peale kere polnud sellest suurest, viiesajatonnisest prikist midagi järele jäänud. |
534 |
Lai auk Waldecki vööris tähistas kohta, kuhu talle sisse oli sõidetud. Pärast laeva küljelivajumist jäi auk umbes viis-kuus jalga merepinnast kõrgemale; sellega võiski seletada, miks prikk veel põhja polnud vajunud. Laevalael, mida kapten Hull terves ulatuses näha võis, polnud ainsatki merehädalist. |
535 |
Seejärel hakati otsima sobivat kohta, kust kõige kergemini Waldeckile pääseda; selleks eemalduti laevast mõne sülla võrra. Koer nähtavasti arvas, et ta päästjad ei kavatse pardale minna ja haaras hammastega Dick Sandi jakist ning hakkas uuesti kaeblikult haukuma. Teda mõisteti. |
536 |
Paat jõudis vasaku parda ankrupalgi juurde. Madrused sidusid selle sinna tugevasti kinni ning kapten Hull ja Dick Sand, jõudnud tekile koeraga üheaegselt, vinnasid endid tublisti jõudu pingutades mõlema masti riismete vahel haigutava luugini. Luugi kaudu jõudsid nad kiiluruumi. |
537 |
Ent koer, kes oli jäänud tekile, üha haukus ja näis järjest enam tahtvat kapteni tähelepanu endale tõmmata. "Lähme tagasi," sõnas kapten Hull. Mõlemad ilmusid tekile. Koer jooksis nende juurde ja tundus, nagu tahaks ta neid endaga ahtrikajutisse kutsuda. Nad järgnesid koerale. |
538 |
Kapten lootis siiski nad südametilkade ja värske vee abil teadvusele tuua. Pilgrim seisis hukkunud laevast umbes poole kaabeltau kaugusel ja paat jõudis kähku pärale. Suurelt raalt lasti alla tali; selle abil vinnati neegrid ükshaaval üles ja lõpuks lamasid kõik viis Pilgrimi pardal. |
539 |
Negoro väljus kambüüsist. Vaevalt oli ta tekile ilmunud, kui koer tema poole tormas ja talle kõrri karata tahtis. Kokk tõrjus koera eemale ahjuroobiga, millega ta oli end varustanud, ja madrustel õnnestus looma tagasi hoida. "Kas te tunnete seda koera?" küsis kapten Hull kokalt. |
540 |
Ta oleks meelsasti seda neile kohe teatanud. Merehädaliste eest hoolitseti suure andumusega. Proua Weldonil õnnestus Nani ja Dicki kaasabil kallata neile suhu veidi head värsket vett, millest nad kahtlemata juba mitu päeva ilma olid olnud, ja pisut puljongit, ning sellest piisas, et neid teadvusele tuua. |
541 |
Et aga inimene merel võib teise inimese hätta jätta, see tundub lausa uskumatuna, see on lihtsalt häbiväärne! Kapten Hull võis tuua mitu näidet sellisest ebainimlikust käitumisest ja ta oli sunnitud rõhutama, et selliseid juhtumeid, nii kohutavad kui nad olidki, esineb kahjuks sageli. |
542 |
Seitseteist päeva hiljem, ühel pimedal ööl, sõitis suur aurik Waldeckile otsa. Nemad parajasti magasid. Mõni hetk pärast väga tugevat kokkupõrget tormasid nad tekile. Mastid olid juba tekile langenud ja Waldeck küljeli vajunud, kuid põhja ta ei läinud, sest kiiluruumi polnud tunginud kuigi palju vett. |
543 |
Waldecki kapten ja meeskond olid aga kadunud: nad kas kukkusid merre või jõudsid teise laeva pardale hüpata. Too aga põgenes ega mõelnudki tagasi pöörduda. Neegrid jäid üksinda küljeli kaldunud laevale, tuhande kahesaja miili kaugusele rannikust. Kõige vanemat neegrit kutsuti Tomiks. |
544 |
Tema aastate, ettevõtliku iseloomu ja teadmiste tõttu, mis pika ja töörohke elu jooksul olid nii mõnigi kord proovile pandud, sai temast oma töökaaslaste juht. Teised neegrid olid kahekümne viie kuni kolmekümneaastased noormehed ja nende nimed olid Bat – kes oli vana Tomi poeg – , Austin, Akteon ja Herkules. |
545 |
Kõik neli olid hea kehaehitusega ja väga tugevad – Kesk-Aafrika turgudel oleks nende eest head hinda saanud. Kuigi nad olid saanud kohutavalt kannatada, võis neis kergesti ära tunda selle tugeva rahva suurepäraseid liikmeid, kellele Põhja-Ameerika koolide vabameelne kasvatustöö oli juba oma pitseri vajutanud. |
546 |
Piinatud janust, olid Tom ja ta kaaslased kümnenda päeva hommikul teadvuse kaotanud ja Pilgrim jõudis kohale viimasel minutil. Kõike seda jutustas vana neeger nappide sõnadega ja tema tõearmastuses ei tarvitsenud kahelda. Ta kaaslased kinnitasid kõike, mida ta rääkis, ja ka sündmuste käik tunnistas sedasama. |
547 |
Veel üks Waldeckilt päästetud elusolend oleks rääkinud sama avameelselt – kui ta vaid oleks osanud end sõnades väljendada. See oli koer, kes Negorot nähes eriti metsikuks muutus. Tema antipaatias koka vastu oli midagi seletamatut. Dingo – nagu koera kutsuti – oli tüüpiline Uus-Hollandi õuekoer. |
548 |
Tema kaelarihma olid graveeritud tähed S. V. – see oligi kõik, mis ühendas teda tema saladusliku minevikuga. Dingo, tore ja tugev loom, palju suurem kui bernhardiinid, oli üks ilusamaid Uus-Hollandi koeri. Kui ta tagajalgadele tõusis ja pea selga heitis, oli ta kasvult mehepikkune. |
549 |
Oma väledate liigutuste ja sitkete lihaste tõttu kuulus ta kindlasti nende koerte hulka, kes kartmatult ründavad jaaguare ja pantreid ja kes ei karda isegi karuga silm silma vastu seista. Dingo karv oli tihe ja punakaspruun, väikeste valgete laikudega ninal, ning ta saba oli jõuline ja võimas nagu lõvil. |
550 |
Vihahoos võis selline koer olla väga kardetav ja pole ime, et Negoro tema tervitusest just vaimustusse ei sattunud. Tegelikult ei olnud Dingo aga sugugi kuri, kuigi ta inimestega raskesti seltsis. Pigem võis teda pidada kurvaloomuliseks. Waldecki pardal märkas vana Tom, et koer neegreid ei salli. |
551 |
Et Tom ja ta kaaslased olid tublid inimesed, siis neile Dingo kunagi kallale ei sööstnud. Kõik need kümme päeva, mis merehädalised Waldeckil veetsid, hoidus ta neist eemale, toitus kes teab millest ja kannatas samuti kohutavat janu. Need siis olidki ellujäänud Waldeckilt, mille veevood peagi enda alla matsid. |
552 |
Elu pardal, mille üksluisusesse kohtumine Waldeckiga veidi vaheldust oli toonud, hakkas jälle kulgema endist rada. Tom, Austin, Bat, Akteon ja Herkules oleksid meelsasti tahtnud kasulikud olla. Ent kui tuul puhub kogu aeg ühest suunast ja purjed seisavad hästi, pole meremeestel mitte midagi teha. |
553 |
Aga kohe, kui oli vaja purjesid juurde võtta, asusid Tom ja ta kaaslased meeskonnale õhinal appi. Ja peab tunnistama, kui vägilane Herkules juba mõnest köiest kinni haaras, siis oli seda ka tõesti tunda! See ligi kümne jala pikkune hiiglane oleks võinud vabalt vintsi asendada. |
554 |
Eespool kuulsime, et Dingo oli raskesti seltsiv. See tuli muidugi sellest, et Waldecki meeskond ja reisijad talle ei meeldinud. Pilgrimi pardal käitus ta sootuks teisiti. Jack ilmselt oskas ilusat looma võluda. Peagi hakkas koerale meeldima väikese poisiga mängida, mille üle Jack tundis suurt rõõmu. |
555 |
Kõik nägid varsti, et Dingo oli neid koeri, kes suhtuvad lastesse erilise poolehoiuga. Jack ei teinud talle ka kunagi liiga. Kõige enam meeldis Jackile mängida, et Dingo on ratsahobune; seda laadi ratsu tundus talle hulga toredam isegi niisugusest papist hobusest, millel on kapjade all väikesed rattad. |
556 |
See-eest kahanes suhkrutagavara köögis iga päevaga. Dingo muutus peagi kogu meeskonna lemmikuks. Ainult Negoro püüdis vältida temaga kohtumist ning ka looma seletamatu viha tema vastu ei vähenenud. Dingo pärast ei jätnud väike Jack aga põrmugi unustusse oma kauaaegset sõpra Dick Sandi. |
557 |
Meie elukutset, proua Weldon, tuleb õppida juba lapsena. Kes ei ole olnud laevapoiss, sellest ei saa kunagi tõelist meremeest, vähemalt mitte kaubalaevastikus. Meremees peab õppima igast pisiasjast ja iga manöövri sooritamisel või mõne otsuse tegemisel peab ta alati olema kärme ja enesekindel. |
558 |
Selletaolistes ja ka teist laadi vestlustes, mis alati entomoloogiasse kaldusid, kui nõbu Benedikt neist osa võttis, möödusid selle takistustega mereretke pikad tunnid. Meri oli endiselt rahulik ja Pilgrim pidi loovima tihedalt vastu tuult. Tuul oli aga niivõrd nõrk, et prikk liikus edasi väga vaevaliselt. |
559 |
Peab tunnistama, et nõbu Benedikt tegi katset Dick Sandi entomoloogia salapärasustesse pühendada, kuid nooruk osutas selle teadusharu vastu vähe huvi. Parema kuulajaskonna puudumisel tegi teadlane neegritest endale uued ohvrid, ent need ei taibanud tema jutust vähimatki. |
560 |
Nii juhtuski, et hiiglaslik neeger sattus kõvakooreliste, termiitide, naksurite, raisamardikate, liiviklaste, kirpude, põrnikaliste, kooreüraskite, maipõrnikate, põderpõrnikate, jahumardikate, kärsaklaste ja lepatriinude maailma, töötades läbi nõbu Benedikti terve kollektsiooni. |
561 |
Ta õpetas pojale lugemist ja kirjutamist. Mis matemaatikasse puutub, siis selles aines andis Jackile algteadmisi tema sõber Dick Sand. Kuna viieaastane laps on veel päris väike, omandab ta teadmisi palju hõlpsamini mängides kui teoreetilistes tundides, mis teda kahtlemata väsitavad. |
562 |
Jack ei õppinud lugemist mitte aabitsa järgi, vaid puuklotsidele maalitud suurte punaste tähtede abil. Talle meeldis neid sõnadesse ritta seada. Mõnikord koostas ka proua Weldon ise mõne sõna, ajas seejärel klotsid segamini ning Jack seadis need siis uuesti soovitud järjekorda. |
563 |
Selline lugemaõppimisviis meeldis Jackile väga. Ta tegeles iga päev mitu tundi, kas kajutis või laevalael, oma tähtede rittaseadmise ja segaminiajamisega. Ühel päeval tõi see tegevus endaga kaasa niivõrd ebahariliku ja ootamatu seiga, et sellest tuleb jutustada päris üksikasjalikult. |
564 |
Jack kükitas laevalael ja reastas parajasti sõna, mille vana Tom pidi uuesti moodustama, kui tähed olid jälle segamini aetud. Tom, käsi silmadel, et ta ei saaks "sohki teha", ei tohtinud vaadata, ja ta ka tõesti ei vaadanud, mida poiss kokku seab. Tähti oli umbes viiskümmend. |
565 |
Osa neist olid suured tähed, osa väikesed. Mõnel klotsil olid ka numbrid, mistõttu nende järgi võis sama edukalt ka arvude kokkupanemist õppida. Klotsid olid laevalaele ritta seatud ja väike Jack võttis kord ühe, kord teise, et moodustada tarvilikku sõna. See polnud põrmugi lihtne töö. |
566 |
Dick Sand tahtis klotsid üles korjata, et nad oma sõbrale tagasi anda, kuid Dingo näitas talle hambaid. Viimaks see Dickil siiski õnnestus ja ta asetas klotsid teiste hulka tagasi. Kuid Dingo sööstis uuesti mängu juurde, haaras veel kord samad klotsid ja viis nad teistest eemale. |
567 |
Kui Munito publiku ees "töötas", olid lauale asetatud umbes samasugused tähed nagu siingi. Koer käis laual edasi-tagasi ja ootas, mil publiku hulgast talle mõni sõna öeldakse. Seda võidi öelda kas vaikselt või kõvasti, kuid tingimusel, et peremees pidi seda sõna enne teadma. |
568 |
Klotsid olid lauale laotatud ja Munito jalutas tähtede vahel. Kui ta jõudis nende tähtede juurde, mida ta nõutud sõna koostamiseks vajas, jäi ta seisma, aga seisma jäi ta seepärast, et kuulis krõbinat, mida ameeriklane hambaorgiga oma taskus tegi. Keegi peale koera seda kuulda ei võinud. |
569 |
Lihtne nagu kõik, mis mustkunsti alal tehakse. Ilma ameeriklase juuresolekuta polekski Munito olnud kuulus Munito. Sellepärast ma imestangi, et Dingo need kaks tähte teiste hulgast ära tundis, sest peremeest ju juures ei olnud, – muidugi, kui Samuel Vernon üldse kunagi tema peremees on olnud. |
570 |
Koer, kes helistas kloostri ukse taga, et osa saada vaestele möödujaile määratud toidust, ja see, kes vaheldumisi ühe teise koeraga ülepäeviti praevarrast keerutas ning seda tegemast keeldus, kui ei olnud tema kord, need mõlemad loomad, ma leian, ületasid Dingot arukuses, mis on omane ainult inimesele. |
571 |
Ka vööris, meeskonna eluruumis, arutati Dingo käitumist, kuid seal tuldi teistele järeldustele. Meestele oli Dingo lihtsalt koer, kes oskab lugeda, kes võib-olla isegi kirjutab paremini kui nii mõnigi madrus. Ja kui ta ei räägi, siis vahest seepärast, et tal on selleks omad põhjused. |
572 |
Tema häälepaelad nähtavasti võimaldasid tal häälikuid kuuldavale tuua, kuid aru sai ta neist niisama vähe kui papagoid, pasknäärid ja harakad oma sõnadest. Nende loomade laused on lihtsalt midagi laulu- või hüüete taolist, mille sõnad on laenatud võõrast, neile endilegi tundmatust keelest. |
573 |
Kapten Hull tegi korduvalt katset: ta asetas tähtedega klotsid Dingo ette ja kummaline loom valis otsekohe ja eksimatult välja tähed S ja V, ilma et ta kordagi teistele klotsidele tähelepanu oleks pööranud. Katset korrati sageli ka nõbu Benedikti juuresolekul, kuid teda see ei paistnud huvitavat. |
574 |
Võib-olla pidas ta teda liiga targaks. Ükspuha, ent koer ilmutas koka vastu endist vaenulikkust. See oleks talle kindlasti kalliks maksma läinud, kui ta poleks olnud koer, "kes ise enda eest seisab", ja kui teda poleks kaitsnud kogu meeskonna poolehoid. Negoro vältis Dingo lähedust veelgi enam kui varem. |
575 |
Kapten Hull lootis, et õhuvoolude suund muutub ja Pilgrim saab lõpuks ometi sõita täispurjedes. Aucklandist väljumisest oli tegelikult möödunud ainult üheksateist päeva. Nad polnud veel kuigi palju hilinenud ja soodsa tuulega, purjed pingul, teeks Pilgrim kaotatud aja kergesti tasa. |
576 |
Siin polnud näha ühtegi laeva. Meremehed olid selle laiuskraadi täiesti maha jätnud. Lõunamerede vaalapüüdjad ei olnud veel asunud pöörijoont ületama. Pilgrimil, mida erilised asjaolud olid sundinud püügipaikadelt lahkuma enne hooaja lõppu, polnud lootust kohata sama sihtsadamaga laeva. |
577 |
Kujutlusvõime ei tunnista enam tõkkeid. Igas veekübemekeses, mis merest auruna õhku tõuseb, võib peituda mingi laevahuku saladus! Tahtmatult kadestame neid, kelle salajaseimad mõtted suudavad tungida ookeani võluriiki ja tõusta tema voogavalt pinnalt mõõtmatuisse avarustesse. |
578 |
Dick Sand, kes ka laskmises oli James W. Weldoni õpilane nagu kõiges muus, näitas enam kui kord oma osavust püssi ja revolvri käsitsemises, tuues alla mõne neist kiireist tiivulistest. Siin lendlesid valged tormilinnud, seal jälle sellised, kelle tiibu äärestas pruun vööt. |
579 |
Vahel möödusid ka tuviparved ja mõned pingviinid, kelle kõnnak on nii kohmakas ja ühtlasi veider. Oma tiivajuppe kasutavad pingviinid uimedena, ja nagu tähendas kapten Hull, võivad nad ujumises võistelda kõige vilkamate kaladega ja isegi nii edukalt, et meremehed on neid mõnikord tuunikaladega ära vahetanud. |
580 |
Kas oli see mõni neist silevaaladest, keda püüavad peamiselt põhjamerede kalurid? Igivaaladel puudub seljauim, ent neil on tihe nahaalune rasvakiht, nad võivad kasvada kuni kaheksakümne jala pikkuseks – nende keskmine pikkus on kuuskümmend jalga – ja juba üksainus neist elukaist võib anda sada vaati õli. |
581 |
Pealegi oli Pilgrimi meeskond nördinud, et pidi pooliku laadungiga koju pöörduma. Kapten Hull püüdis vaala suhtes selgusele jõuda. Siit polnud teda küll veel hästi näha, ent vaalapüüdja vilunud silmale on mõned iseloomulikud tunnused kõige paremini märgatavad just kaugelt. |
582 |
Loomulikult oleksid nad tahtnud, et see rändaks Pilgrimi kiiluruumi senisele laadungile täienduseks. Mõned madrustest, roninud fokkmasti vantidele, hõiskasid vaimustusest. Kapten Hull näkitses mõtlikult küüsi. Seal eemal oli nagu mingi võimas jõud, mis Pilgrimit ja kogu ta meeskonda enda poole kiskus. |
583 |
Püüda ta kinni ja täiendada sel kombel Pilgrimi laadungit – see oli küllaltki ahvatlev. Kas võisid kalurid sellise juhuse kasutamata jätta? Proua Weldon pidas siiski oma kohuseks küsida, kas vaala ründamine nii väheste meestega mitte meeskonnale ja kaptenile endale ohtlik ei ole. |
584 |
Vaala jälitamine muutus raskeks just seetõttu, et priki meeskond sai tegutseda ainult ühe paadiga, kuigi neil oli veel luup, mis asus grootmasti ja fokkmasti vahel oma alusel, ja kolm vaalapüügipaati, millest kaks olid kinnitatud parema ja vasaku parda taavetite külge, kolmas ahtrisse. |
585 |
Tavaliselt kasutasid nad vaalapüügil kõiki kolme paati, kuid nagu teame, oli Pilgrimi madrustel hooajal abiks Uus-Meremaa sadamaist palgatud abimeeskond. Praeguses olukorras võis Pilgrim välja panna ainult viis tekimadrust, seega ainult ühe paadi jaoks vajaliku arvu mehi. |
586 |
Püügipaadi käsitsemine nõuab suure vilumusega meremehi. Piisab ainult ühest ebaõigest liigutusest rooliga või kohmakast aerulöögist – ja kogu rünnak võib nurjuda. Pealegi ei tahtnud kapten Hull lahkuda laevalt, jätmata sinna vähemalt üht ustavat meest, sest iialgi pole võimalik ette näha, mis võib juhtuda. |
587 |
Dick Sand oleks meelsasti püügist osa võtnud, sest see vaimustas teda väga, kuid ta nägi, et täiskasvanu käeramm toob paadis hulga rohkem kasu ja et ainult tema üksinda suudab asendada kapten Hulli. Niisiis ta nõustus. Paadi meeskond koosnes viiest mehest, pootsman Howik kaasa arvatud. |
588 |
Madrused pidid asuma aerudele ja Howikul tuli võtta enda hooleks päramõla, millega seda laadi paate juhitakse. Tüüri abil ei saa kuigi kähku pöörata ja juhul kui aerud pole enam kasutamiskõlblikud, saab ka mõlaga, kui sellega oskuslikult tegutseda, paati eluka löögiulatusest eemale juhtida. |
589 |
Enda jaoks varus kapten Hull harpuunija-ameti ja nagu ta juba mainis, ei teinud ta seda tööd esmakordselt. Tema ülesandeks jäi harpuuni heitmine, harpuuni külge kinnitatud köie lahtirullumise jälgimine ja lõpuks, kui vaal pinnale ilmub, tema surmamine odaga. Mõnikord kasutavad vaalapüüdjad ka tulirelvi. |
590 |
Kesktekil või vööris asub sel juhul spetsiaalne laskeriist, mis meenutab oma konstruktsioonilt väikest kahurit; sellest tulistatakse kas harpuuniga, mille külge on kinnitatud köis, või kuulidega, mis teevad aga looma kehas tohutut hävitustööd. Pilgrimil seda liiki relvad puudusid. |
591 |
Vaalapüüdjad, kes muide uuendusi ei poolda, eelistavad primitiivseid püügivahendeid – harpuuni ja oda, mida nad väga oskuslikult käsitsevad. Niisiis kavatses kapten tabada vaala, kes oli tema laevast umbes viie miili kaugusel, üsna tavaliste püügivahenditega, rünnates teda ainult külmrelvaga. |
592 |
Ilm näis püsivat retkeks soodne. Meri oli väga vaikne ja täiesti sobiv püügipaadiga manööverdamiseks. Tuul jäi üha tasasemaks, mistõttu polnud karta, et Pilgrim meeste avamerel tegutsemise ajal märgatavalt edasi liiguks. Parema poordi püügipaat lasti alla ja madrused asusid kohtadele. |
593 |
Lühematest köitest ei piisa, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et kuigi köied otsapidi kokku seotakse, jääb ikkagi veel pikkusest puudu – nii sügavale võib vaal sukelduda. Püügivahendid asetati hoolikalt vööri. Howik ja madrused ootasid vaid käsklust kinnitusköie lõdvendamiseks. |
594 |
Mõistagi olid mehed enne Pilgrimilt lahkumist pannud laeva triivpakki, teisisõnu, nad seadsid raad nii, et ühed purjed viisid laeva edasi, teised aga hoidsid seda tagasi – ja prikk püsis seetõttu enam-vähem paigal. Enne paati laskumist heitis kapten veel viimase pilgu enda ümber. |
595 |
Ta veendus, kas kõik on korras – kas fallid on hästi kinni ja purjed õigesti pingutatud. Kuna ta jättis Dick Sandi võib-olla mitmeks tunniks üksinda pardale, siis ta soovis, et noorel madrusel poleks vaja teha ühtegi manöövrit. Minekuvalmis, andis ta Dick Sandile veel viimased juhtnöörid. |
596 |
Valva kõige järele. Kui peaks olema vajalik sõitma hakata, juhul kui me vaala jälitades satume liiga kaugele, mida ma küll ei usu, siis saavad Tom ja tema kaaslased sind kindlasti tõhusalt abistada. Kui sa neile ette näitad, mis vaja teha, tulevad nad sellega kahtlemata toime. |
597 |
Pealegi oli sellise vaikse ilmaga lausa lust vaala jälitada. Ei keegi neist, ei tema ega ta meeskond poleks suutnud kiusatusele vastu panna. Lõpuks ometi võiksid nad oma püügiretke lugeda õnnestunuks ja see asjaolu omas kapten Hulli silmis kõige enam kaalu. Kapten suundus redeli poole. |
598 |
Need lõigud tükeldatakse omakorda poolteise jala pikkusteks osadeks, mis järgnevalt jagatakse tükkideks, laotakse kihtidena tünnidesse ja paigutatakse kiiluruumi põhja. Tavaliselt püüab vaalapüügilaev, niipea kui saak käes, võimalikult kiiresti randuda, et oma töö lõpetada kaldal. |
599 |
Oli aeg teele asuda. Enne kui Pilgrim triivpakki jäeti, sõitis ta veidi lähemale kohale, kus vaal endast auru- ja veejugade õhkupaiskamisega märku andis. Vaal ujus endiselt keset koorikloomade punast avarat vetevälja, avas oma tohutu suu ja neelas iga suutäiega kümneid tuhandeid pisiloomi. |
600 |
Proua Weldon, Jack, nõbu Benedikt, Tom ja tema kaaslased soovisid kaptenile veel kord edu. Isegi Dingo tõusis tagajalgadele, vaatas üle reelingu ja näis tahtvat meeskonnaga hüvasti jätta. Siis läksid kõik tagasi vööri, et ootamatust vaheldusest – huvitavast jahist – midagi kaotsi ei läheks. |
601 |
Kapten Hull seisis püsti paadininas ja kuna teda enam kuulda ei võidud, jätkas ta korralduste andmist väljendusrikaste liigutuste abil. Dingo toetus ikka veel käppadega reelingule. Korraga laskis ta kuuldavale nii kaebliku haugatuse, et iga ebausklik inimene oleks kindlasti kohkunud. |
602 |
Proua Weldon pöördus ümber. Ruhvist oli väljunud Negoro. Ta suundus käila, kavatsedes muidugi nagu teisedki paadi liikumist vaadata. Dingo sööstis tema juurde, meeletu kohutavast ja seletamatust raevust. Negoro haaras kangi ja seadis end kaitsevalmis. Koer oli talle kõrri kargamas. |
603 |
Ja kapten Hull ei jätnud midagi kahe silma vahele. Kõigepealt asus kapten viima paati vaalast allatuule, et miski nende lähenemist ei reedaks. Howik sõitis piki võrdlemisi kaugele ulatuvat kõverjoont, mis äärestas punakat välja, mille keskel vaal ujus. Nii läheneti talle kaarega. |
604 |
Pootsmani oskuslikul juhtimisel oli paat juba jõudnud koorikloomade välja laiema osani. Parempoolsed aerud tungisid veel rohelisse ja läbipaistvasse vette, ent vasakpoolsed tõstsid juba üles punakat vedelikku ning paistis, nagu langeks neilt verepiisku. "Täpselt nagu vein ja vesi!" sõnas üks madrustest. |
605 |
Vaal ei liigutanud ega märganud vist veel temale kaarega lähenevat paati. Tehtud ringi tõttu kaugenesid mehed tublisti Pilgrimist, mis muutus üha väiksemaks. Imelik, kui kiiresti merel kõik esemed oma mõõtmetelt vähenevad, justkui vaataksid läbi ümberpööratud pikksilma. |
606 |
Pilgrimiga oli nii – ta muutus silmanähtavalt väiksemaks ja näis asuvat palju kaugemal, kui ta tegelikult asus. Pool tundi pärast laevalt lahkumist jõudis kapten Hull oma kaaslastega vaala suhtes täpselt alltuulekülge; nüüd asus vaal paadist ja laevast võrdsel kaugusel. |
607 |
Viis minutit hiljem oli paat vaalast ainult ühe kaabeltau kaugusel. Pootsman seisis paadipäras ja püüdis juhtida sõidukit imetaja vasaku külje suunas, sealjuures hoolikalt vältides sattumist võimsa saba löögiulatusse, mille ainsast hoobist oleks piisanud kogu paadi purustamiseks. |
608 |
Kapten Hull, kes seisis ninas, jalad tasakaalu hoidmiseks pisut harkis, haaras oda, et anda sellega esimene hoop. Tema osavuses ei tarvitsenud kahelda – ta tabab kindlasti seda veest väljaulatuvat paksu keha. Kapteni kõrval toobris oli keras üks viiest köiest, mille ots oli tugevasti harpuuni külge seotud. |
609 |
Nüüd ei olnud aga enam aega millegi üle pead murda, nüüd tuli tegutseda. Kapten võttis harpuunist keskelt kinni, vibutas seda mitu korda pea kohal, et löök kindlamini tabaks, sihtides sealjuures vaala külge. Siis heitis ta täie jõuga. "Tagasi, tagasi!" hüüdis ta seejärel. |
610 |
Madrused, aerutades kõik tagurpidi, viisid paadi kiiresti eemale, et vaal seda oma sabaga ei tabaks. Sel hetkel nägi pootsman, miks vaal nii ebatavaliselt kaua liikumatult püsis. "Poeg!" hüüdis ta. Vaal, saanud haavata, vajus ühele küljele ja kõik võisid näha noort vaala, keda ta parajasti imetas. |
611 |
Kapten Hull ja pootsman, kes seisid mõlemad püsti, jõudsid teda silmitseda, enne kui ta esimest korda sügavusse sööstis, ja neil oli nüüd temast täiesti selge ettekujutus. See oli tõesti, nagu nad arvasid, väga suur vaguvaal. Ta pikkus peast sabani ulatus vähemalt kaheksakümne jalani. |
612 |
Tema kollakaspruuni naha tegid täpiliseks arvutud tumepruunid laigud. Oleks tõesti kahju, kui pärast edukalt alustatud rünnakut tuleks nii hea saak siiski maha jätta. Jälitamine, või õigemini, köie otsas kihutamine oli alanud. Aerud üles tõstetud, lendas paat nagu nool laineharjal. |
613 |
Et vaal kihutas paadist palju kiiremini, siis rullus harpuuni köis lahti sellise hooga, et kapten juba kartis, et köis võib paadi serva vastu hõõrudes põlema süttida. Kapten täitis toobri, milles köis oli, veega, hoides seda sel kombel märjana. Näis, et vaal ei kavatsegi peatuda ega oma tormamist aeglustada. |
614 |
Kapten Hull heiskas pootshaagi otsa lipu, et anda laevale märku lähenemiseks. Peaaegu kohe võis näha, kuidas Dick Sand, keda Tom ja tema kaaslased abistasid, hakkas raasid pingutama, et purjedele rohkem tuult anda. Ent tuul puhus nõrgalt ja ainult lühikeste hoogudena ning näis varsti täiesti vaikivat. |
615 |
Pilgrimil oli kahtlemata üsna raske paadi juurde jõuda, kui see tal üldse õnnestub. Nagu arvati, tõusiski vaal veepinnale hingama. Harpuun oli tal ikka veel küljes kinni. Ta jäi liikumatult seisma ja paistis ootavat poega, kes selles kohutavas kihutamises talle nähtavasti järele ei jõudnud. |
616 |
Kapten käskis aerutada kiiremini ja peagi jõuti vaalale lähemale. Kaks madrust, tõmmanud aerud paati, relvastusid nagu kaptengi pika odaga, et anda loomale surmav löök. Howik manööverdas väga ettevaatlikult ja oli valmis otsekohe kõrvale põikama, kui vaal peaks nende poole sööstma. |
617 |
Vaal peatus, paiskas õhku kaks verega segatud veesammast ja tormas uuesti paadi suunas selliste hüpetega, et lihtsalt õudne oli vaadata. Meestel pidi olema palju külma verd, et mitte pead kaotada. Howik suutis ka seekord tabamust vältida, põigates paadiga osavasti kõrvale. |
618 |
Kolm hästi sihitud hoopi tekitasid loomale kolm uut haava. Tormates paadist mööda, laksatas vaal nii tugevasti sabaga, et tõusis kõrge lainetus, nagu oleks meri hakanud mässama. Paat pidi peaaegu ümber paiskuma. Laine lõi üle ääre, täites paadi poolenisti veega. "Ämber, ämber!" hüüdis kapten. |
619 |
Kapten lõikas köie pooleks, sest seda polnud nüüd enam vaja. Loom, valust lausa metsikuks muutunud, ei mõtelnudki enam põgeneda. Nüüd ründas tema! Ta surmaheitlus tõotas kujuneda kohutavaks. Vaal pöördus kolmandat korda "neem neeme vastu", nagu ütlevad meremehed, ja sööstis uuesti paadi poole. |
620 |
Kuna paat oli pooleldi vett täis, ei saadud teda enam nii kergesti pöörata. Kuidas nüüd ähvardavat kokkupõrget vältida? Kui paat end enam juhtida ei lase, on sellega ka võimatu põgeneda. Pealegi oleks vaal ikkagi saanud paadi ainult mõne hüppega kätte, ükskõik kui kiiresti püüdjad ka poleks põgenenud. |
621 |
Vaala ründamine ei tulnud enam kõne allagi, nüüd tuli juba ennast päästa. Kapten Hull mõistis seda selgesti. Vaala kolmanda rünnaku eest polnud enam võimalik täiesti kõrvale põigata. Vaal riivas möödudes paati oma tohutu seljauimega nii tugevasti, et Howik oma istmelt maha paiskus. |
622 |
Mida võis Dick Sand veel teha lisaks sellele, mida ta juba oli teinud, kui kapten esimest korda märku andis? Purjesid oli juurde võetud, need juba paisusid tuules. Õnnetuseks ei olnud prikk varustatud jõumasinaga, mille abil oleks saanud suurendada kiirust, et rutem kohale jõuda. |
623 |
Mehed mõistsid, et nad on kadunud. Kõik tõusid püsti ja tõid kuuldavale südantlõhestava hüüde. Vahest ehk kuuldi neid Pilgrimil! Vaal andis sabaga võimsa löögi vastu paadi põhja. Sõiduk paiskus tohutu hooga kõrgele õhku ja langes kolmeks murdununa vaala hüpetest vihaselt möllavate lainete vahele. |
624 |
Kapten Hull püüdiski seda teha; Pilgrimilt oli näha, kuidas ta pootsmani paadi rusudele vinnas... Ent vaal, kelle raev oli haritipul, pöördus ümber ja viseldes tõenäoliselt surmaagoonia õudseis hüppeis, paiskas oma sabaga segamini vahutava vee, kus merehädalised ikka veel ujuda püüdsid. |
625 |
Mitme hetke jooksul oli näha ainult igasse külge pritsmeid pilduvat veekeerist. Veerand tundi hiljem, kui Dick Sand, kes oli neegritega päästepaati tormanud, õnnetuspaigale jõudis, ei olnud seal enam kedagi, keda päästa. Verest punasel veepinnal hõljus vaid mõni lauatükk. |
626 |
Hirmus õnnetus juhtus peaaegu nende silma all, ja ometi ei saanud nad midagi teha hukkujate päästmiseks! Nad ei jõudnud isegi õigeaegselt kohale, et tõmmata voogudest välja paadi meeskond, oma õnnetud, haavata saanud, kuid veel elavad seltsimehed, ja seada Pilgrim vaala võimsate hoopide vastu. |
627 |
Saatus oli tõesti olnud halastamatu. Pilgrimi pardale polnud jäänud ainsatki meremeest. Ei, üks oli siiski jäänud! Dick Sand, kuid tema oli ju alles madrus, alles viieteistkümneaastane nooruk! Temal tuli nüüd olla kapten, pootsman, madrus, ühesõnaga – terve meeskond ühesainsas isikus. |
628 |
Pardal viibis ka reisija, ema oma lapsega, kelle sealolek muutis olukorra veelgi raskemaks. Peale tema olid laeval veel neegrid, kahtlemata tublid, vaprad ja püüdlikud inimesed, sõnakuulelikud igaühele, kes on suuteline neid juhtima, kuid neil polnud vähimatki aimu meremehetööst. |
629 |
Dick Sand seisis liikumatult, käed vaheliti, ja vaatas üksisilmi kohta, kuhu oli vajunud kapten Hull, tema kaitsja, keda ta armastas nagu oma isa. Siis libises Dick Sandi pilk üle horisondi, otsides laeva, millelt võiks paluda abi ja kaitset ning kuhu ühtlasi võiks usaldada proua Weldoni. |
630 |
Ent proua Weldon ja tema väike poeg peavad olema kindlas kohas. Neisse oli ta piiritult kiindunud, ja siis ei pruugiks tal nende pärast enam muret tunda. Ent ookean oli tühi. Pärast vaala kadumist ei häirinud enam keegi vaikust selle pinnal. Pilgrimi ümber laius ainult taevas ja vesi. |
631 |
Noor madrus silmitses tähelepanelikult purjesid. Seejärel libises ta pilk tekile. Ta mõistis, et ükskõik kui suur vastutus ka tema õlgadele ei langeks, ta peab olema suuteline seda kandma. Ta vaatas julgelt silma oma ellujäänud kaaslastele, kes lootsid nüüd ainult temale. |
632 |
Ta oli suuteline purjedega vajadusekohaselt manööverdama, muidugi Tomi ja tema kaaslaste abi kasutades, kuid laeva asukoha kindlaksmääramiseks ei omanud ta veel küllaldaselt vajalikke teadmisi. Nelja-viie aasta pärast oleks ta tundnud meremehe meeldivat ja ühtlasi rasket ala juba põhjalikult. |
633 |
Ta oleks osanud kasutada sekstanti, riista, mida kapten Hull iga päev käsitses ja mille abil võis kindlaks määrata laeva asukoha laiuskraadi. Ta oleks osanud lugeda kronomeetrilt Greenwichi meridiaani aega ja saanud selle järgi määrata pikkuskraade. Tema igapäevaseks abimeheks oleks olnud päike. |
634 |
Astronoomilised vaatlused oleksid andnud ka talle, nagu siiani iga päev kapten Hullile, Pilgrimi asukoha täpsusega kuni üks miil ja kursi, mida tuli hoida. Praegu oskas ta oma teekonda määrata ainult arvestamise teel – logi, kompassi ja vooluste abil. Kuid ta ei löönud sellegipoolest verest välja. |
635 |
Pealegi loodan ma siis, kui me maale läheneme, kohata mõnd rannavetes ühendust pidavat laeva. Oi, proua Weldon, tuul hakkab pöörduma loodesse! Annaks jumal, et ta seal püsiks! Me veel teeme sõitu, toredat sõitu ja heiskame kõik purjed – brigantiinist kuni väliskliivrini. |
636 |
Dick tahtis just asuda tüüri juurde ja kutsuda kaaslased purjesid seadma, kui proua Weldon talle meenutas, et kõigepealt tuleks Pilgrimi asukoht teada saada. Seda tuli tõesti esmajärjekorras teha. Dick Sand tõttas kapteni kajutisse ja võttis kaardi, kuhu oli märgitud nende eilne asukoht. |
637 |
See illusioon tekib paratamatult sellel, kes ei ole küllalt tuttav merekaardi mõõtudega. Proua Weldonile tundus, et tegelikkuses peab maa olema niisama käegakatsutav, nagu ta seda oli paberil. Ent kaardil täpses mastaabis äratoodud Pilgrim oleks palju väiksem kui kõige pisemgi infusoor. |
638 |
Tema õlgadele langenud vastutuskoorem oli teinud temast mehe. Nüüd oli paras aeg tegutseda. Tuli ära kasutada üha tugevnevat loodetuult. Vastutuul oli andnud maad pärituulele ja üksikute, mööda seniiti laialipaisatud kiudpilvede järgi võis otsustada, et tuul peab seda suunda mõnd aega. |
639 |
Sõidame veidi aeglasemalt, kuid ohutumalt. Seda nõuab meilt olukord. Näitan teile ära, sõbrad, mis igaühel manöövri sooritamisel teha tuleb. Mina ise olen niikaua rooli juures, kui väsimus lubab. Mulle aitab mõnest tunnist, et välja puhata. Kuid selle mõne tunni jooksul peab keegi teie hulgast mind asendama. |
640 |
Viivitamatult asus ta purjede juurdevõtmiseks vajalikke ettevalmistusi tegema. Reisijail oli ainult üks soov: jõuda kui mitte Valparaisosse, siis vähemalt ükskõik millisesse Ameerika sadamasse. Dick Sand otsustas jälgida Pilgrimi kurssi ja sõidukiirust, et teada saada laeva keskmine kiirus. |
641 |
Pardal juhtus olema üks neist numbrilaua ja kruvidega patentlogidest, mis määravad väga täpse sõidukiiruse teatud kindla ajavahemiku jooksul. See vajalik riist, mida oli lihtne käsitseda, võis neile palju kasu tuua. Pilgrimi uued madrused õppisid logi kasutamise kiiresti selgeks. |
642 |
Sinna oli lühem tee. Ta oleks nii toiminudki, kui mitte tuul, mis algul puhus vastu, poleks võtnud soodsat suunda. Õigem oli siiski sõita Ameerikasse. Tuul oli teinud peaaegu täispöörde ja puhus nüüd loodest üha tugevnedes. Seda tuli ära kasutada ja arendada võimalikult suurt kiirust. |
643 |
Dick Sand asus purjesid tihedamini tuulde seadma. Priki fokkmastil on neli nelinurkset purje: masti alumises osas fokkpuri, selle kohal fokktengil marsspuri ja fokkpraamtengil praampuri ja ülapraampuri. Grootmastil seevastu on vähem purjesid; masti alumises osas on brigantiinpuri ja selle kohal topsel. |
644 |
Pukspriidi ja kliiverpoomi külge kinnituvad kolm kliivrit. Kliivreid, brigantiinpurje, topslit ja staagpurjesid on kerge käsitseda. Neid saab heisata otse tekilt, tarvitsemata ronida vantidele, sest nad ei ole kinnitatud raade külge kordingute abil, mis tuleb enne lõdvaks lasta. |
645 |
Nende heiskamisel tuleb ronida mööda vante kas fokkmasti marsile või praamtengi ja poompraamtengi saalingutele – ükskõik kas purje pinda võetakse juurde või vähendatakse rehvimise abil. Sealjuures tuleb joosta päärtidel – raade alla pingutatud rippuvail trossidel, ühe käega töötada ja teisega hoida end kinni. |
646 |
See on ohtlik manööver, eriti neile, kellel pole vastavat vilumust. Laeva õõtsumine ja kõikumine, mis end üleval väga tugevasti tunda annab, ja vähimgi purjesid paisutav tuulehoog võivad mehe imekähku alla tuua. Tomile ja tema kaaslastele oli see ettevõte tõesti väga ohtlik. |
647 |
Laev kõikus korrapäraste vaheaegadega. Kui Dick Sand kapten Hulli märguande peale õnnetuskohale suundus, olid prikil heisatud kliivrid, brigantiinpuri, fokkpuri ja marsspuri. Et triivpakilt üle minna rohkem tuulde, oli Dick Sandil tarvitsenud juurde võtta ainult fokkmasti purjesid. |
648 |
Poomi soot lasti ettevaatlikult lõdvemaks, brigantiinpuri võttis paremini tuult ja tema võimsal toetusel said hoogu juurde ka esimesed purjed. Brigantiinpurje kohale heisati topsel ja kuna see oli raade külge lihtsalt seotud, polnud rohkem tarviski, kui sikutada fallist ja siduda see otsapidi kõvasti kinni. |
649 |
Söösta fokkmasti nöörredelit mööda fokktengi nöörredelile ja sealt edasi saalingutele, see oli tema jaoks lausa naljaasi. Ühe hetkega jõudis ta praamtengi raale ja päästis lahti sõlmed, mis purje koos hoidsid. Seejärel astus ta saalingutele, ronis ülapraampurje raale ning õiendas ka seal kiiresti purje. |
650 |
Oma töö teinud, haaras ta ühe parema parda fallidest ja libistas end tekile tagasi. Seal pingutati ja seoti tema juhatamisel mõlemad purjed kinni ning mõlemad raad tõsteti üles. Staagpurjed kinnitati grootmasti ja fokkmasti külge ja manööver oligi tehtud. Seekord Herkules enam midagi puruks ei rebinud. |
651 |
Nüüd purjetas Pilgrim täispurjede all. Dick Sand oleks muidugi võinud ka heisata lisapurjed, kuid üksinda oleks tal olnud seda raske teha ning teiseks poleks neid tormi korral jõutud küllalt kiiresti maha võtta. Seepärast otsustas noor kapten piirduda juba heisatud purjedega. |
652 |
Aga mis oli vahepeal saanud nõbu Benediktist? Nõbu Benedikt oli kogu aeg kibedasti ametis. Leidnud lõpuks ometi pardalt ühe putuka, uuris ta seda nüüd läbi suurendusklaasi. See oli üsna tavaline ritsikaline – pea täiesti rinnakilbi varjus, kattetiivad lamedad, kõhualune kumer ja tiivad võrdlemisi pikad. |
653 |
Ta tuhnis seal just parajasti, kui kokk tahtis putukat surnuks litsuda. See pahandas õpetlast, kuid Negoro oma meelerahu häirida ei lasknud. Kas nõbu Benedikt teadis, milline muutus toimus pardal pärast seda, kui kapten Hull ja tema kaaslased õnnetule vaalapüügile läksid? Muidugi teadis. |
654 |
Ta viibis koguni tekil, kui Pilgrim paadi rusude juurde jõudis. Priki meeskond hukkus peaaegu tema silma all. Väita, et see õnnetus teda ei liigutanud, tähendaks süüdistada teda südametuses. Ta oli kahtlemata sama kurb nagu iga teinegi, kui ligimesega juhtub midagi halba. |
655 |
Õnnetuspäeval pingutas Dick Sand end äärmuseni, et laeval kõik korras oleks, et miski neid ebameeldivalt ei üllataks. Neegrid täitsid innuga tema käske. Pilgrimil valitses eeskujulik kord. Võis loota, et kõik läheb ladusasti. Negoro ei teinud enam vähimatki katset Dick Sandi autoriteeti õõnestada. |
656 |
Ta näis Dickile vaikides alluvat. Kuna tal oli oma kitsas köögis palju tegemist, näitas ta end sama harva nagu varemgi. Dick Sand otsustas Negoro vähimagi mittealistumise korral otsekohe kogu reisi ajaks kiiluruumi sulgeda. Dickil tarvitseks ainult märku anda ja Herkules haaraks kokal kraest. |
657 |
Nan oskas keeta ja võiks sel juhul kokka asendada. Negoro paistis mõistvat, et ka ilma temata saadakse läbi, ja kuna iga tema sammu jälgiti, siis ei tahtnud ta anda põhjust endaga rahulolematuseks. Õhtuks oli tuul muutunud juba üsna tugevaks, kuid purjed veel seadmist ei vajanud. |
658 |
Paljudes laevades on kombeks öö tulekul purje pinda vähendada, rehvida peamiselt ülemised purjed, nagu topsel, praampuri, ülapraampuri jne. Seda tehakse ettevaatuse mõttes, juhuks kui laeva peaks tabama mõni ootamatu tuulepuhang. Kuid Dick Sand arvas, et neil seda ettevaatusabinõu vaja ei lähe. |
659 |
Nagu me juba mainisime, olid logi ja kompass ainukesed Dicki kasutada olevad instrumendid, mille abil ta võis ligikaudu välja arvutada läbitud tee pikkuse. Esimesel päeval laskis noor kapten logi vette iga poole tunni tagant ja märkis saadud arvud üles. Kompasse oli laeval kaks. |
660 |
Nii kompasse kui ka kronomeetreid tuleb aeg-ajalt võrrelda, et teha kindlaks, kas nad õigesti näitavad. Navigatsiooniinstrumentide osas oli Pilgrim seega hästi varustatud. Dick Sand käskis oma meestel kompassidega väga hoolikalt ümber käia, sest ilma nendeta oleks tal olnud raske toime tulla. |
661 |
Kompass, mis rippus vaskrõngaga kapteni kajuti ristpalgi küljes, kukkus maha. Seda märgati alles järgmisel hommikul. Kuidas rõngas katki võis minna, ei mõistnud keegi. Jäi üle ainult oletada, et ta oli oksüdeerunud ja tuli seetõttu laeva kõikudes palgi küljest lahti. Öösel oligi meri olnud rahutum. |
662 |
Dick Sand oli üpris mures. Nüüd pidi ta ainult roolikompassiga läbi ajama. Abikompassi purunemises ei olnud muidugi keegi süüdi, kuid tagajärjed võisid olla väga halvad. Dick Sand võttis tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et roolikompassiga midagi ei juhtuks. Üldiselt läks Pilgrimi pardal siiski kõik hästi. |
663 |
Nähes, kui rahulik on Dick Sand, hakkas ka proua Weldon taas lootma. Ta oli üldse inimene, kes kergesti lootust ei kaota. Dick Sand korraldas nii, et öösiti roolis ta ise. Ta magas päeval neli või viis tundi ja sellest arvatavasti piisas, sest ta ei tundnud end kurnatuna. |
664 |
Ent Pilgrim tundus Ameerika rannikust veel nii kaugel olevat! Teel võis neid varitseda rida hädaohte lisaks neile, mida meri ja taevalaotus endaga kaasa võisid tuua. Jack, muretu nagu kõik temavanused lapsed, oli hakanud jälle mängima nagu varemgi; ta jooksis tekil ja hullas Dingoga. |
665 |
Ta ei sõitnud kunagi ilma tuledeta – laeva paremal küljel põles roheline tuli, vasakul punane – ja seda ta tegi targasti. Ent mõnikord, kui Dick Sand kogu öö rooli juures seisis, tundis ta, kuidas vastupandamatu roidumus ta üle võimust võtab. Sellistel puhkudel hoidis ta rooli veel ainult vaistlikult. |
666 |
Tuli ahtris kompassikasti külgedel heitis ainult ähmast valgust, mis rooli metallosadelt nõrgalt tagasi peegeldus. Laevalaternad valgustasid Pilgrimit ainult osaliselt, jättes teki täielikku pimedusse. Kella kolme paiku öösel juhtus vana Tomiga eriskummaline lugu: ta nagu oleks sattunud hüpnoosi mõju alla. |
667 |
Ta ei tundnud küll midagi, kuid silmitsenud liiga kaua valgustatud kompassi, ei seletanud ta silmad enam pimeduses ja ta vajus hetkeks tuima unne. Kui teda oleks puudutatud või isegi valusasti näpistatud, ei oleks ta seda tundnud. Seepärast ei märganud ta, kui tekile libises tume kogu. |
668 |
See oli Negoro. Jõudnud ahtrisse, asetas kokk kompassikasti alla mingi raske eseme. Siis heitis ta kiire pilgu valgustatud kompassikaardile ja kadus taas, ilma et keegi teda oleks näinud. Kui Dick Sand oleks järgmisel hommikul kompassikasti alla pandud eset märganud, oleks ta selle sealt kiiresti ära võtnud. |
669 |
Ja raual on omadus muuta kompassinõela suunda. Magnetnõel oli kaldunud õigest suunast kõrvale ja ei näidanud enam magnetilisse põhjapoolusse, mis maakera põhjapoolusest veidi erineb, vaid kirdesse. Ta oli kaldunud kõrvale nelja rumbi võrra, teisisõnu – poole täisnurga võrra. |
670 |
Dick Sandi arvates oleks Pilgrim pidanud juba jõudma neisse vetesse, kus ühelt poolkeralt teisele kurseerivad kaugesõidulaevad sagedamini liiguvad. Noor kapten lootis iga päev mõnda neist kohata ja ta kavatses kas oma reisijad neile üle anda või siis laenata mõned madrused ja vahest ka ohvitseri. |
671 |
Ehkki vapper naine ei tahtnud lasta välja paista, mida tundis emasüda, ei õnnestunud tal iga kord ängistavat muret eemale hoida. Kuigi Dick Sand ei tundnud küllaldaselt navigatsiooniteooriat, et teha astronoomilisi vaatlusi, oli tal tõeline meremehevaist, kui oli tarvis ilma ennustada. |
672 |
Kui ilusad ilmad on kestnud võrdlemisi kaua ja baromeeter hakkab järsku ja pidevalt langema, siis tuleb kindlasti peagi vihma. Kui ilusad ilmad on püsinud juba väga kaua, võib elavhõbedasammas baromeetris langeda kaks või koguni kolm päeva, enne kui ilmastikus on märgata muutust. |
673 |
Kevadel ja sügisel toob elavhõbedasamba järsk langus tuult; väga kuumal kevadel aga tormi. Talvel, kui külm on juba mõnda aega kestnud, tähendab elavhõbeda kiire langus tuule muutust, millega kaasub sula ja vihm; pikemat aega kestnud külmale järgnev elavhõbedasamba tõus aga ennustab lund. |
674 |
Dick Sand ronis koos Bati ja Austiniga fokkmasti raale ja tublisti vaeva nähes õnnestus tal praampuri maha võtta. Veidi parema ilmaga oleks ta jätnud mõlemad raad masti külge, kuid nähes ette, et mast tuleb arvatavasti alla lasta, võttis ta ka need maha ja laskis tekile. |
675 |
Nagu suuremal osal moodsatest laevadest ei olnud Pilgrimil kahekordset marsspurje, mis oleks kergendanud manööverdamist. Siin tuli töötada nagu vanasti, teisisõnu – joosta mööda köisredeleid, tõmmata tuules plaksuv puri ligemale ja siduda see kõvasti seesingutega kinni. |
676 |
Ent baromeeter aina langes. Viimasel nimetatud päevadest märkas Dick Sand, et elavhõbedasammas püsib pidevalt allpool kakskümmend kaheksa ja seitse kümnendikku tolli. Polnud lootustki, et baromeetri näit lähemal ajal tõuseks. Taevalaotus oli sünge ja lõõtsus tugev tuul. |
677 |
Mere kohal hõljus kogu aeg udu. Udukihid olid nii tihedad, et päikest polnud üldse enam näha ja raske oleks olnud öelda, kus ta tõuseb ja kus loojub. Dick Sand hakkas juba rahutust tundma. Ta ei lahkunud enam tekilt ega maganud peaaegu üldse. Tahtejõudu pingutades surus ta tagasi ängistava mure. |
678 |
Ja tal oli õigus, sest õhtupoolikul tugevnes tuul uuesti ning meri möllas raevukamalt kui enne. Kella nelja paiku väljus Negoro, keda viimasel ajal polnud peaaegu üldse näha, meeskonnaruumist ja suundus käila. Dingo nähtavasti magas kusagil nurgas, sest ta ei haukunud nagu tavaliselt Negorot nähes. |
679 |
Negoro vaatas umbes pool tundi vaikides horisondile. Pikad laineviirud kihutasid üksteist taga, kuid vastamisi nad veel ei põrganud. Meri oli palju rahutum kui tavaliselt sellise tuulega. Sellest võis järeldada, et lääne pool, võib-olla isegi üpris ligidal, raevutseb maru, mis peatselt ka siia jõuab. |
680 |
Negoro silmitses mõõtmatut vetevälja, mis Pilgrimi ümber lausa vahutas, ning pööras siis oma alati kalgid ja teravad silmad taevalaotusele. Taevalaotus oli rahutusttekitav. Udumassid sööstsid edasi igaüks ise kiirusega. Atmosfääri ülemistes kihtides liikusid pilved sootuks kiiremini kui alumistes. |
681 |
Taevas oli endiselt raskete pilvedega kaetud. Tuul küll mõnikord vaibus paariks tunniks, kuid puhus siis jälle endise jõuga. Kaks või kolm korda baromeetri näit tõusis, ent need hüpped, mille ulatus oli umbes tosin liini, olid liiga järsud, et ennustada ilmamuutust ja vaiksema tuule tagasipöördumist. |
682 |
Pealegi langes elavhõbedasammas peaaegu otsekohe jälle ja miski ei andnud lootust, et halvad ilmad peatselt paraneksid. Mitmel korral sadas nii tugevat äikesevihma, et Dick Sand juba tublisti muret tundis. Kaks või kolm korda lõi välk laineharja ainult mõne kaabeltau kaugusel laevast. |
683 |
Ta uuris neid niisama rahulikult, nagu istuks ta oma kabinetis San Franciscos. Õnneks ei olnud ka Tom ja tema kaaslased merehaigusele kuigi vastuvõtlikud ja said noort kaptenit endiselt abistada. Dick Sand valitses nüüd täiesti laeva, mis halva ilma eest kõikudes põgenes. |
684 |
Jälgiti hoolikalt silmapiiri. Kuid Dick Sandil ei olnud usku, et ta kaaslased suudaksid märgata esimesi tähiseid rannikust. Kes ei ole harjunud jälgima mere horisonti, sel võib olla kui tahes hea nägemine, aga ta ei ole võimeline eraldama ranniku esimesi piirjooni, eriti veel udus. |
Комментарии